1990ndate alguseks oli Eesti tööstus sisuliselt pankrotis. Siin ei toodetud sisuliselt mitte midagi, mis oleks rahvusvahelisel turul konkurentsivõimeline olnud. (Kommunaari kingi kellelegi?) Iga kaubaühiku tootmiseks kulus raiskavas nõukamajanduse kordades rohkem energiat, materjali ja eriti tööjõudu kui vanades turumajandustes. Kusjuures energia ja tooraine ostmiseks oli uues olukorras vaja valuutat, aga kauba eest seda keegi maksta ei tahtnud.
Kogu tootmine tuli nullist üles ehitada, ennast turgudel tõestada, reklaamida, luua kontakte jne. Seda kõike suuresti välisinvestorite ja -pankurite raha eest, sest omal meil raha ei olnud. Aga välisinvestorid ja -pankurid tahavad oma kasumit saada, nende eesmärk pole Eesti ühiskonda arendada.
Meil on isegi tähelepanuväärselt hästi läinud, kui arvestada seda, kui kehval ajal me startisime - parasjagu siis, kui side- ja transporditehnoloogia areng tegi ülilihtsaks mistahes tootmise kolimise Kagu-Aasiasse, kus tootmiskulud on kümneid kordi madalamad. Ei ole seal streikivaid ametiühinguid ega planeeringuid vaidlustavaid kodanikuühendusi...