saan teemaalgatajst väga hästi aru, mul oli eile sama meeleolu- ausalt öeldes selline tunne, nagu oleks ise selle teate üles riputanud- ka 25 ja ka maakoolis ja ka üliärritunud ja kurb...
Mingeid pudrumägesid ei tule, sellest olen aru saanud. Kui mingi tunnustusehetk tuleb (muide, see pole MITTE KUNAGI tulnud ülemuste poolt, vaid ikka lapsevanemate või laste poolt), siis see annab hetkeks energiat, aga muidu... hall argipäev, enda põhimõtete eest võitlemine ja tihti mõtted- see amet tuleb jätta. Samas ma tean, et olen selle paari aastaga niiiii palju tugevamaks muutunud- ka külmemaks ja kalgimaks. Järelikult oleks järgmisel aastal veelgi lihtsam?
Ühesõnaga, tegelikult pole mul muud midagi öelda, et lahendust pole, täna jälle tööle minek, täna jälle p...sse saatmised ja minu sõimamised, sest üritan inimlik olla, täna jälle politseiniku ja ema-isa mängimine.... ainuke, mis sellest jamast päästab, on tasakaalustatud perekonnaelu. Tuled koju, kurdad abikaasale paar tundi hukka läinud noorust ning lülitud oma elu lainele.
Varsti on suvi, siis on 1,5 kuud puhkust ja eluisu tõuseb taas.