aitähh sulle popu toetava laulukese eest. nagu ma üksaasta ütlesin, siis olen ma päris haige. lausa pikali paar päeva. oleks ma seda teadnud, et popu mu laupäeval lulu sisse paneb siis oleks oma kargud ahju tagant välja õngitsenud ja need rasked kümme sammu arvutini varem teinud.
nüüd uudiseid prostokvašinost.
elan hästi. isegi toredasti. mõne päeva eest hakkasin karva ajama. vana karv pudeneb hullusti. see-eest kasvab nüüd uus, siidine ja puhas. talvel võin isegi lumes magada. aga arvuti müüme parem maha ja ostame lehma. seisab siin ilmaasjata ja on ainult koormaks.
********
vahepala: mina ei ole prominent. mina olen rohkem nigu promenaad. muudkui astud ja astud, arvad juba, et ongi kõik, et oled ta läbi käinud, aga tegelikult lõppu veel pole ega näe..
********
Enne järgneva lugemist pean hoiatama, et ma olen palavikus, ja ka tervena skisofreeniline, mistõttu tuleb teil selle järgneva luulelise sõnamulinalaviiniga nüüd leppida.
*lihtsalt Mariale*
dialoog doktoriga (1973)
oo öelge, doktor, miks mu ajukapsel
ei lähe kinni, kui on õhtu käes?
-see on ju selge väikeselgi lapsel,
-et võti pole teie enda käes.
no olgu siis, te keerake ta lukku,
kui teil on vaba võti pruukida.
kuid ärge pange kirja haiguslukku:
kui mõni näeb, võib lahti muukida.
-ei pruugi karta, kõik jääb meie teada,
-siin võõras silm ei sega vahele.
-meil on parool, see jääb me oma teada,
-jääb ainult meile, meile neljale.
ka teid on kaks? ei teadnudki. kas ammu?
-ei, mitte väga, umbes aasta eest
-me astusime selle julge sammu.
-mu naine varemalt ei tahtnud meest.
oh doktor, doktor, ega ma siis seda.
ma mõtlesin, et ü k s i teid on kaks.
mind jätke, doktor, milleks lobiseda?
oh mind, naiivset! taga targemaks!
#*#*#*#
Laul Sinule Detsembris (1971)
Detsembris oled tabamatuks saanud
ja siiski selgemaks kui ükskord üleeile
Jäin väljarändajaks kes kauaks jäänud
on sinna talve mil su teisik tuli meile
Ei võigi teada kus su mälestusi magab
maamajas unises kas kustub kaminaid
või värske lume all mis varjab ühte suve
kes kuulas kumalase sooje suminaid
Sa olid päevatõus ja hommikune rohi
mil mööda nägu ujus suuri kastepiisku
Uut suve pelgan kuigi peljata ei tohi
mu sõrm peab järge aga süda tõmbub liisku
*******
Lihtne luuletus (1970)
kord öeldi õnn tuli õuele
ja õu sai õnne täis
õnn tuli siis ka kambrisse
ja kamber sai õnne täis
viimaks õnn tuli sahvrisse
lauta ja aita ka
rõivad veel mahtusid kohvrisse
siis pidi minema
¤¤¤¤¤¤¤¤
Loetelu (1971)
süda kadus ära
suvi kadus ära
mina ei märganud
alguses
mölder kadus ära
tiivad võeti ära
keldri hämaras
valguses
vanaisa vaatas
vanaema vaatas
õnn tuli silmade
sulgudes
isa viidi ära
ema viidi ära
kodu läks ise
ulgudes
-------
Jüri Üdi (Juhan Viiding)