6. meeldiv töö.
90-ndate keskel joonestasin ehitusprojekte. tihti tuli käia mõnda olemasolevat hoonet seest ja väljast üle mõõtmas. uksed, aknad, vaheseinad, laed ja põrandad - kõik pidi üles mõõdistama ja kirja panema.
töövahenditest olid alati kaasas kompass (asendiplaanile hoonete paiknemise määramiseks), vähemalt kaks mõõdulinti (50m konksuga pehme lint ja ~10m "jäik" metall-lint) ja paelaga kaela riputatav paberimapp/alus, mille klambri vahele siis puhas paber kinnitati ja kuhu eskiis ja mõõdud kritseldati.
juhtus see südatalvel. nagu ikka, pidi olema soojalt riides, et paari tunniga õues kritseldades ja mööda hangesid turnides ära ei külmuks. minul oli väljas tööl käimiseks selline "made in turuvuffel" soe vateeritud talvejope. puuvillast riiet meenutavast mittelibedast pealismaterjalist. igati nagu vene aegne vatijope, aga ilusamast materjalist, taskute, kapuutsi, trukkide-lukkude ja "kaasaegse" tegumoega.
klient võttis mu kontorist kokkulepitud ajal peale ja sõidutas objektile. objektiks oli mingi suuremat sorti, ilma kütteta garaazi või abihoonet meenutav paneelidest ehitis. klient küsis, et kaua mul aega võib minna. mina pakkusin, et umbes poolteist tundi. klient pidi minema ise kusagile ära ja arvas, et hiljemalt kahe tunni pärast tuleb mulle uuesti järele. mulle sobis ja saigi niimoodi kokku lepitud. etteruttavalt peab mainima, et mobiiltelefon, kui selline, oli siis veel meil suhteliselt tundmatu riistapuu. seda polnud mitte igal ühel ja levigi oli alguses ainult Tallinnas.
klient lahkus. mina hakkasin hoonet kõigepealt väljast mõõtma. kui väljast sai ring peale tehtud siis avasin selle hoone uksed ja asusin sisemõõtude kallale. hoones oli mitu erinevat ja suurt ruumi. nii 12-15m pikad ja umbes 3-6m laiad. erinevaid. kahte ruumi oli maast laeni staabeldatud hööveldamata saematerjali, prusse ja laudu.
aga nendest vähemalt ühe ruumi mõõte oli mul hädasti tarvis. teise mõõdud oleks saanud siis kasvõi kaudselt välja arvutada, kui ümberringi teised ruumid mõõdetud.
aga kuidas sa mõõdad ~12m pikkust ruumi, kui metall-lint on ainult 10 meetrit pikk ja ruum laeni laudu täis? lae ja lauavirna vahele jäi paarikümne sentimeetri kõrgune vaba ruum. otsustasin siis lae ja laudade vahelt sisse pugeda, nii kaugele kui pääseb ja üritada 10m linti mööda laudu tagaseinani upitada. see oli paras ettevõtmine. kõigepealt pidi mapi kaelast ära võtma ja seda käeotsas kaasa sikutama. teiseks avastasin, et kui ma lindi taskusse jätan, siis ei saa ma enam seda ruumikitsikuse tõttu sealt kätte ja ka seda pidi käes kaasa vedama. ja kolmandaks olid lauad hööveldamata ning pinde täis ning takerdusid pidevalt minu jope külge nagu takjad.
noh kuidagi ma kolm-neli meetrit ikka edasi sain. mingit moodi, umbes kümnendal katsel, õnnestus ka lindi ots mööda laudu tagaseinani meelitada. laudadele sai tõmmatud kriipsuke, kuhu maani mõõt olemas. kuidagi sain ma ka mapi oma näo ette ja sinna mõõdu kirja panna. nüüd oli vaja täpselt samast kohast lint teise otsaseinani ajada, sinnapoole, kust ma oma roomamist laudade vahel alustasin. aga ümber pöörata ei saanud. mitte kuidagi. minu jope keeldus libisemast nii külgede poole kui ka kohapeal ringiratast.
noh pole hullu, mõtlesin, ja üritasin linti pimesi tahapoole ajada, kuniks sein vastu tuleb. mõningase pingutuse järel see ka õnnestus ja ma sain ilusasti kirja ka teise mõõdu. nüüd võis sellest "kilukarbist" rahumeeli lahkuda. aga asjalood läksid niiviisi, et mida rohkem ma püüdsin jalad ees tagasi roomata, seda rohkem jäi minu jope kinni ja jope alumine töllerdav äär keris ennast hoopis rulli. proovisin edasi roomata. see nagu õnnestus. aga tagasi jällegi mitte. noh ma ei saanud ju ruumi lõpuni roomata. sellest poleks mingit tolku olnud.
pärast pooletunnist pusimist nii ja naa, otsustasin, et muud varianti ei ole. tuleb jopest vabaneda. aga eks sa vabane kui ennast ümber pöörata ei saa ja lukule ka kätega ligi ei pääse.
sai siis seda "vabanemist" oma pool tundi tulutult üritatud. ei midagi. siis tuli mõte, et prooviks jopest n.ö. "välja libiseda". hea mõte. aga raskesti teostatav. ajasin siis käed ettepoole sirgu, et varrukad kinni ei hoiaks ja üritasin jopest välja niheleda. mingi paarkümmend sentimeetrit see isegi õnnestus. igatahes minu uueks olukorraks oli see, et varrukad tilpnesid umbes 20cm üle käte ja nägu oli umbes jope keskkohas. siis tuli sellele lõpp. tee või tina, aga mitte sentimeetritki rohkem ma välja ei "libisenud". selleks hetkeks oli muidugi jope minu all ja ümber juba päris käkras ja hunnikus ja ma ise selle sees nagu tropp. enam polnud ka mitte mingisugustki väljavaadet. täielik pimedus. ja mu jalad hakkasid juba kergelt külmetama ka, kuigi mul endal oli pusimisest nii palav, et higi lahmis.
noh nii ma seal siis olingi. nuta või naera. umbes kaks tundi kokku, sest ka klient polnud tagasi veel tulnud.
klient tuli umbes kahe ja poole tunni pärast, alates hetkest, kui ta oli rõõmsalt lahkunud. kõigepealt kuulsin ma samme hoone ümber lumel. siis kuulsin, et keegi tuli sisse. siis ma üritasin ka kõvat häält teha aga see krt sumbus minu meelehärmiks minu vinges talvejopes. sammud läksid uuesti välja. siis tekkis mul esimest korda kerge paanikamoodi tunne, et mis siis, kui vend minema läheb?
õnneks ei läinud. hakkas mind hüüdma. ma siis tagusin jalgadega vastu laudu, nii, et see lõpuks ka hooneomaniku kõrvu kostus. esimese hooga ei saanud ta aru, mis või kust see kolin tuleb. olin ma ju umbes nelja meetri kaugusel, lae ja lauavirna vahel, ning mind ei olnud alt absoluutselt näha. õnneks olin ma oma 50m lindi jätnud ilusasti lauavirna ette põrandale ja see oli omanikule heaks vihjeks.
kui ta minu seal lae ja laudade vahel lõpuks avastas siis ei uskunud ta vist oma silmi. "teie või?" oli ainus küsimus alguses. noh mina jah, kes siis veel. seletasin siis läbi vatijope, summutatud häälel, mis toimub. mees proovis mind algul jalust tõmmates välja sikutada aga ei midagi. siis proovis minu alt nii laudu eraldi kui mind koos laudadega välja tõmmata aga samuti 0 tulemust. lõpuks hakkas siis algul kõrvalt laudu välja tirima. vast 6 meetrised lauad olid. nii tühjendas ta minust kahelt poolt paar kihti laudadest alustuseks. see võttis oma pool tundi ma arvan. aga minu ajataju oli sellel hetkel juba teistsugune ja võibolla kulus selleks ka ainult 10 minutit.
siis üritas ta staableid laudade vahelt kätte saada. neid põiki olevaid reikasid. aga ei saanud kätte. siis tõi ta autost heebli ja haamri ja järgmised (minul jälle pool tundi) kostus ainult toksimist, koksimist, vandumist ja reikade raginat.
lõpuks käis üks mütakas ja ma tundsin vabalangemise ära ütlemata meeldivat vabastavat tunnet :D prantsatasin koos laudadega kusagile allapoole. ja tekkis ka ruumi. aga sellele vaatamata olin ma nii laudade küljes kinni, et kulus veel oma jagu aega, kuniks ma uuesti jope sisse roomasin ja ennast ümber sain pöörata. lõpuks sain siis ka sealt välja. jope oli nii pinde täis, et olin nagu siil, ja pärast kodus nokkisin mitu tundi neid jope seest välja.
kui ma pääsenud olin, siis klient küsis muuhulgas, et kas sain ikka kõik mõõdetud. noh üldiselt ju sain välja arvatud see kõrvalruum, samuti laudadega, mille mõõdud ma olin nagunii, juba enne oma lolli ronimist, otsustanud välja arvutada. aga kui ma tegelikult igasuguse tagamõtteta olin teatanud, et "jah, kõik sain mõõdetud, ainult see üks ruum jäi mõõtmata" siis läksid mehel silmad peas pahupidi. ju ta arvas, et olen otsustanud ka seal ruumis lauavirna vahele ronida. :)
loo moraal. füüsikat tuleb koolis õppida.