Olen küll väga imelik, aga armastan sind täiega.

Sa pole imelik, vaid lihtsalt argpüks, et ei julge armastusobjektile seda otse öelda. Isegi siin anonüümselt näed ei julge sa ta nimegi välja öelda. Eks õhka siis jah vaikselt omaette ja lase oma õnn tuulde!

ÄH

Ma olen abielus ja mu armastusobjekt ilmselt ei sooviks minuga suhet.

Kurb on ju selline elu, kus armastatakse kedagi teist ja elatakse lihtsalt nagu õde ja vend koos teisega. Kui armastatu vastaks samaga, kas siis poleks mõeldav lahutus? Oi ma ei või, miks inimesed on nii sõnatud asjades, millest tuleks rääkida. On see tõesti mingi eestlaslik omadus?

Aga kui ta ei vasta samaga? Sisemas arvan, et ta ei näe minus midagi enamat kui sõpra. Samas aegajalt flirdib jälle väga tugevalt, kuid raske on teda mõista, sest ta on väga avatud suhtleja kõigiga.
Pealegi, kuidas sa seda rääkimist ette kujutad? Istume maha ja ütlen, et olen sinusse armunud ning tahaksin proovida suhet, selleks olen valmis jätma oma abikaasa maha ja mis lastest saab on tähtedes. Jah...mõeldav, aga ainult laetud revolvriga laual.

Sa oled siis ikka imelik mees. :P Kui lapsed on nii tähtsad, siis unusta mingi suvaline armumine. Kuhu sai armastus oma abikaasa vastu, ah?

Mulle on muideks lapsed ise öelnud (minu omad), et kui lapsed näevad, et ema või isa on õnnetu, siis ei ole lapsed ka õnnelikud. Parem üks õnnelikud vanemad eraldi, kui kaks õnnetut koos.

Olles niivõrd kardinaalselt erinevad inimesed me ilmselt abielludes suutsime täita üksteise puuduvaid lünki väga edukalt. Kuid ajapikku neid edasi täites ehitasime ilmselt enda ette müüri. Kusagil seal see armastus on, jäädavalt, ja see ei tule enam tagasi.
Ma sooviks, et see oleks suvaline armumine. Et see oleks paari päevaga üle läinud ning takkajärgi mõeldes paneks pead vangutama või turtsatama. Aga see on kestnud selleks liiga kaua. Ja mida rohkem seda tõrjun, seda valusamalt see ründab. Mida enam sellel enda üle võimust lasen võtta, seda püsivamaks jälle muutub.

Tead mina võtaks siis mida võtta annab. Räägiks oma armumisobjektiga ja mine tea mis tulla võib. Saab ju muudmoodi ka (no muidugi hakatakse nüüd hurjutama) ja kui osata, siis ei tehta kellelegi haiget, aga seda kunsti peab muidugi oskama.
Ja kui mõni aeg teha mida hing ihkab... ehh see armumine läheb üle nii nagu eelmisedki, ehk. :))

Ei taha oma abikaasat emotsionaalset petta, see poleks aus tema suhtes. Austan teda ja meie lapsi ja ei tahaks, et nad midagi sellist peaksid üle elama. Samas, mõtted armumisobjektist ei lase mul keskenduda ja rahulikult olla. Olen püüdnud erineval moel sellest tundest jagu saada, aga senini pole miski aidanud.