reis loojangusse ...

kui tulekahju
loojang metsa vahel
nii tume pilvelaam
ta üle kummas
üks kruusatee
kui käänuline ahel
ta poole siirdub
vaikivana, lummas
jääb loojangule
vastaspoole vesi
mis silmapiiril
pimeduse vallas
kuusirp ja mina
rannas kahekesi
kuu peegel vees
mu jälgedes on kallas
vee kohal
nagu inglitiivad taevas
on tuule joonistatud
valged vihud
ja rannal kuivand puu
kui vetevaevas
tal järve poole sirgu
okstest pihud
hetk veel
ja jäänud päiksest punav kuma
veel hetk
ja ülal tähe hõbesära
jalg jala ette astun
lummatuna
hing avardunud

lähen
rannast ära ...

Marradi looming
klappide sees kõlab ...

mu hinges kerkib
elujanu teerist
Suur Loodus
tajus
ilmekana elab
näen vaimusilmas
meretuule keerist
ööpimeduses
tuletorni vihku
ja rasket vihma
vastu vahus laineid
käed sirutan
ja haaran piisad pihku
need kustutavad
meelte mõttepaineid
hetk hiljem -
helid rõõmsalt trillerdavad
neis voogab
kevadine lõhnalummus
näen laineil
päiksekiiri sillerdamas
ja silmapiiri
avaruste tummust
paar laululuike
vetepinna ehteks
ja naerukajakad
on lennul laugel
Suur Looming
jagab hingeelu tehteks –

ma olen siin
ja ometi ...
nii kaugel

laotus on pilvedes
halliselt morn
tuul lükkab merevee
valgesse vahtu
sõrmena sirutub
majakatorn
tahtes kui hämarust
lõigata lahku
viivuks -
nii helendav päikesekiir -
tormlevad pilvelaod
matvad ta sulgu
siruli tiibadel
kajaka tiir
kriiksatus lõhestab
lennutee kulgu
orelivilena
tuulene oig
mängimas
vähestel nootidel viisi
lõppemas suvi
pea sügise joig

tasane ...
varakult
värvides hiisi

tume tuul
käib soojalt ringi rannal
vihmapiisad
krabisevad kivil
valge vahuhari
teise kannal
liiva vajub
jätkumatul rivil
hetke viivul
klaarib selgeks taeva
kumab täiskuu
läbi pilvehatu
üksik tähesilm
näeb vaikselt vaeva
hõbesira
tundub hoomamatu
tume tuul
käib raskelt tormivihus
mustad pilved
kogunevad üles
algab sadu
seisan piisapihus
suveöös ...

ta lembe tormi süles

hämarduvas vaikuses
tumeneb kõik üha
pikenevad varjud maas
vaibub linna müha
hämarduvas vaikuses
pilgu suund nii kauge
metsatukk ja põõsa kühm
põllupinnas lauge
hämarduvas vaikuses
maailm justkui muutub
helitumaks, tundlikuks
hingekeeli puutub
hämarduvas vaikuses
küünla süütan laual
jälgin leegi värelust

mõtiskledes
kaua

kõikidele kommentaatoritele

kõik eelnev - see olen mina ja minu mõttemaailm.
loodus ei sõimle, loodus ei halvusta.
loodus on imeline..

Kui sülitatakse su selja taga, tähendab oled eespool.
/Konfutsius/

AITÄH :)

Marradi looming
klappide sees kõlab ...

lollipopu, oled vist kurb... aga muusika on ilus.
mõtlen su peale.

Tere hommikust!

ei, ma ei ole kurb.
lihtsalt Marradi loomingu iga heli kõrvaklappidest kuulates tajud ilu, harmooniat, armastust, hellust, õnne, vägevust, hetki..
tekivad kujutluspildid loodusest, millele iga päev ja iga hetk ligi ei pääse :)
kõik see aitab eemalduda päeva küsitavustest, ja nõnda ....... on elu kaunis..

"Pane pea lõkkesse!"
ja teine .... panigi.

"Lappa kotte!"
Ja neljas...lappaski.

floorareaaliti

on puud, on lilled, rohi,
on mets ja rohumaa,
kuid minna me ei tohi,
sest sääl on eramaaaaa

ole aga lahke
kõik on kokkuleppe küsimus
tahad saunavihtasid teha -
helista mobiilile ja küsi luba!

Käisin poes
ostsin piima ja mune
maksis 1,85
maksin kaardiga.

siis ma võib-olla ehk luban...
enne kaalun või viskan münti...
kõhvitsen oma vasakut muna...
irvitan, teejupp ülesse künti...

igal oma pill ja mätas
ühel väike teisel suur
ego silmaspidades
viisakas võiks ikka olla
muidu justkui mölakas.