Tere! Kui ma rinnaoperatsiooni kaalusin, ei leidnud ma foorumitest vastuseid, mida otsisin. Seega, keda see teema ei huvita, liikuge palun lahkesti järgmise juurde, keda huvitab - siin minu kogemus. Ehk on abiks.
Niisiis, olen pisut üle 30 a kena naisterahvas, lapsi pole, keskmise kehaehitusega, võrdlemisi heas vormis ja oma välimusega üsna rahulolev aga ühel hetkel sain aru, et ma häbenesin oma alasti keha.
Häbenesin oma üsna väikesed, imeliku ja ka erineva kujuga rindu. Nad ei olnud lihtsalt väikesed, mis oleks täiesti okei ja ma lepiks sellega, vaid lihtsalt imelikud. Lausa koledad.
Sellest ajast kulus mul pool aastat, et operatsioonilauale jõuda. Tegin endale kõik asjad selgeks, sh uurisin sõbrannadelt-tuttavatelt, kes asja juba ära teinud, mh ka nende lahkel loal uurisin lähedalt ja katsusin nende rindu :) Nägin oma silmaga, et on võimalik lasta endale panna rinnad, mis on ilusad, näevad väga loomulikud välja ja on katsudes mõnusad pehmed. Nagu üks normaalne rind olema peab!
Samuti uurisin, milliseid erinevaid võimalusi on pakkuda. See, mida pakuti kasvõi 5 aastat tagasi ei ole enam sama, mis nüüd jne.
Minu peamine soov oli, et mu uued rinnad peavad välja nägema võimalikult loomulikud. Sellega langesid kohe ära ümmargused implantaadid.
Kliinikus kohapeal käies sain asjatundlikku nõu ja lõpuks sai otsustatud ergonoomiliste implantaatide kasuks, need on anatoomilistest samm edasi. Suuruseks mõlemale ca 250, seega tõesti, suuri pomme ei tahtnud ja ka ei soovitatud.
Minu rindade eripära tõttu tuli opereerida ka areoole, ehk siis nn benelli plastika. Rohkem tehakse seda äravajunud rindadele, aga minu keerulise kaasuse puhul soovitati seda kohe. Implantaadid paigutati lihase alla. Seega kaks protseduuri korraga ja päris suur töö.
Operatsioon jmt on kõik tore, midagi karta ei ole vaja. Kuid ma ütlen ausalt, et pärast koju jõudmist olid esimesed neli päeva täiesti kohutavad. Ma ei tee asja hullemaks kui see oli, kirusin ennast maa põhja. Enda liigutamine tegi põrguvalu. Oleksin tahtnud selleks vaimselt rohkem valmis olla, aga ma ei teadnud oodata, et see asi on nii hull. Küllap teistsuguste tehnikatega ei olegi, aga mulle oli loomulik tulemus tähtis ning ma usaldasin tehnika valikul kliinikut.
Magada sai ainult poolistukil, valuvaigisteid läks palju.
Aga lubati, siis viiendal päeval läheb paremaks ja nii ka oli. Käisin juba jalutamas ja sain täiesti iseseisvalt kõigega hakkama, valu oli talutav. Lihtsalt väsisin väga kiiresti. Nüüd sai ka juba poolkülili magada.
Töölt olin eemal 10 päeva ja see oli täpselt paras.
Nüüd on möödas kuu ja mitte mingeid vaevusi ei ole. Õmblused paranevad ilusti, rinnad on iga päevaga kenamad. Hooldan neid täpselt antud juhiste järgi, sh kannan 24/7 korralikku sportrinnahoidjat.
Lõplik tulemus peaks näha olema 6 kuu pärast, kuid ma olen juba praegu rahul. Vaatan oma enne ja pärast pilte ja ei jõua ära imestada, et seda varem ette ei võtnud.
Rinnad on ka iga päevaga pehmemad ja võtavad aina loomulikumaga kuju.
Ning ei ja veelkord ei! Tänapäeval ei pea neid iga 3, 5 või 10 aasta tagant vahetama. Ei, see ei sega imetamist. Ei, nad ei hakka lekkima.
Jah, võibolla kui ma kunagi imetamise lõpetan on neid vaja kohendada. Aga see on võibolla.
Jah, internet on täis koledaid pilte, täiesti kohutavaid, mis iga normaalse inimese ära ehmatab. Aga leiab ka korralikke kanaleid, kus saab asjatundlikku infot.
Soovitan leida endale ka kliinik, mida usaldada ja kus on hea klapp ja sinu ootustest saadakse aru. Sama oluline on ka operatsioonijärgsetest hooldusreeglitest kinni pidada, muidu võib tulemuse ära rikkuda.
Kokkuvõttes: tänase meditsiinilise taseme juures tehakse tõesti imesid! Ärge uskuge kergekäeliselt hirmujutte!
Kui kellelgi on küsimusi, vastan hea meelega!