Homme on see päev, kus alustan suitsuvaba elu. Plaastreid, tablette, nõelu ega muud varutud ei ole, raamatuid lugenud ei ole. Lihtsalt 30 aastat suitsetamist saab läbi. Hetkel mõtlen, et kas tõmbaks need viis viimast ühe hooga ära, nii et vastik hakkaks, või jätaks needki tegemata.
Ainsaks abiliseks olen teinud endale homseks suht detailse päevaplaani.
Kuna suure kella külge ei taha asja panna, siis üritan siia oma rõõme-muresid üles tähendada.
Kõigil kellel värskeid kogemusi, nippe jagada, pange kirja. Iga abi on teretulnud:)

Käes on rumba aeg?

Edu sulle! 30 aastaga saab suitsetamise selgeks küll :). Aeg edasi minna. Kui sul on raskusi, siis kirjuta siia, oleme sulle toeks!

Ära tee lihtsalt otsust, et sa loobud suitsetamisest. Võta vastu otsus, et sa lõpetad suitsetamise. Sa ei jää millestki ilma, kuid võidad väga palju - lõpuks ometi ei pea sa enam enda elu planeerima ümber suitsetamise. Jätsin isegi suitsetamise viis aastat tagasi ja natuke isegi kadestan sind, sest see vabadus, mida sa peagi koged, uued lõhnad, uued maitsed, uus enesekindlus - need on kõik väga nauditavad kogemused. Isegi need esimeste päevade nikotiinivõõrutusnähud on väga kerged, kui sa mõistad, et see ei ole suitsunälg, vaid see on tunne, kuidas nikotiin väljub sinu kehast. Võta lihtsalt teadmiseks, et sa jätad suitsetamise ja tagasi teed pole. Kahtlus on see, mis muudab mahajätmise raskeks. Ole enda otsuses kindel. Ära muretse kui sa näed suitsetamist unes või sa avastad end taskust suitsupakki otsimas- sa oled siiski suitsetanud 30 aastat ja uus elu vajab pisut harjumist. See on täiesti normaalne.

Palju õnne otsuse langetamisel ja uue elu alustamisel!

Soovin edu, tubli! Ja elan kaasa :)

Tänan Henry! Ehk saan kunagi ka niimoodi kirjutada ja tunda. Tänan õnnetusehunnik! Edu on vaja ja kaasa mõtlejat samuti!
Esialgu mõne tunni kokkuvõte. Kuna teadsin juba eelnevast,et hommikune suits on otsustav ja mis veel hullem, see ronib täiesti ise unise inimese näppude vahele (mõttega, et oot, ma teen ühe ära eks pärast paistab), siis olin oma tegevused kõik üles kirjutanud ja esimene tund liikusin rohkem nagu robot. Teadsin ette ka seda, et minusugust ei tohi mõtlema jätta, siis mõtlen ainult suitsust ja miljonist põhjusest miks see viimane/esimene suits ikka on vaja ära teha. Jälgisin (ja jälgin ka praegu), et ma ei sattuks "suitsulemõtlemise" tsüklisse. Praeguseni olen neid suht edukalt ignoreerida saanud. Kui mõte korraks läheb (ja seda tea teeb) suitsule, siis vahetan kohe peas teemat, lihtsalt ei lase endale suitsumõtteid ligigi. Ülitihe päevaplaan tahab täitmist! Esimesed väga olulised kolm tundi on möödas.

Täiesti hullumeelne "pealelõunasöögi" suitsu isu. Tööd teha ei saa, sest pea ei tööta. Proovin ära vingerdada ja lähen kõndima. Iga viis minutit on saavutus.

Iga kord kui suitsuisu tuleb mine joo lonkshaaval klaas vett. Natuke aitab. Mul jookseb viies kuu siin, hoian pöialt hoolega.

http://www.stopsmokingcoach.eu/home.ashx?lang=et#registertab-tab

Õhtupoolik kergem. Ilmselt on kogu energia täna läinud mittemõtlemise peale. Silm vajub kinni, pidevalt...selline väsimus, et isegi suitsude peale ei ole mõelnud.

Nüüdseks on su keha üle 90% nikotiinivaba. Ära ürita väga suitsu peale mittemõelda.. nagu sa isegi näed, mida enam sa seda üritad, seda raskem on olemine ja seda rohkem sa mõtled. Mõtle suitsetamise peale ja näe suitsetamist sellisena nagu ta tegelikult on - orjus, räpane ja haisev tegevus, mida sa olid sunnitud tegema automaatselt. Mõtle, kui hea on see, et sellega ühel pool on. Sul on ülemineku esimesed päevad ja see on normaalne, et keha nõuab nikotiini.. see läheb iga päevaga lihtsamaks.

Laupäevast!
Magasin südamest ja hommikul suitsuisu ei olnudki. No ei olnud, aru ei saa, aga ikka ei olnud. Praeguseni ei ole.
Tänud Henry, hea teada, et nikotiin hakkab lahkuma.
Aga mõtlemisega on kuidagi nii, et mul ei õnnestu suitsetamisest kui mingist extra rõvedusest mõelda, see tegevus oli mulle 30 aastat omane. Ma pigem endiselt püüan üldse mitte mõelda. Ainuke mida ma endale luban on paar situatsiooni, kus olen olnud ja eelistanud olla mittesuitsetaja ja paar situatsiooni, kus olen suitsu võtmata jätnud ja väga rahul olnud. Muidu endiselt eiran igasuguseid suitsumõtteid niipalju kui saab. Praegu toimib.
õnnetusehunnik (miks küll selline nimi, sa oled tubli, ehk õnnehunnik?), käin pudel vett kaasas:) Tänud!

Korralik suusatiir ja pikem väljas viibimine ja nagu oleks väga väga ammu see aeg olnud , kui viimane suits sai tehtud. Nüüd söögid ja saunad. Söögile praegu tähelepanu eriti ei pööra, kuigi ilmselt päris ükskõikne ka pole, kuna märkan , et juba söön rohkem kui tohiks.
Suitsu olen täna tahtnud kaks põgusat korda, õhtu ees, vaatame.

Päevake õhtus. Alkoholi ei tarbinud, aga sõin ikka duubel tavapärasest kogusest. Viimased tunnid jälle raskemad. Pean endale ikka ja jälle meelde tuletama, et miks mulle seda vaja on ja no mis selles suitsetamises siis ikka nii halba on. Homme pidi siis raskeim alguse päev olema.

Kolmas päev algas. Ootan kohe põnevusega, et mis siis täna tulemas on. Olen lugenud, et see kolmas päev on väga raske. Praeguseni pole häda midagi, ei närvi, ei suitsetamise isu ja kummalisel kombel ei taju ka mingeid muutusi paremuse poole. Füüsiliselt ei saa mitte kõige vähemaga ka aru, et midagi muutunud oleks. ei kergemat hingamist, ei lõhna-maitse erinevusi. Ok, ilmselt ma ikka nii läbi imbunud, et enne kui midagi muutub võtab lihtsalt aega. Hetkel rahulik ja suitsunäljata.

See ei lähegi hullemaks. Seni, kuni sa olukorraga rahul oled, seni see hullemaks ei lähe. Nagu sa näed, ei ole füüsiline pool märkimist väärt. Kui inimesed üritavad suitsetamisest loobuda ja tunnevad raskusi, siis nad ei kannata nikotiini füüsiliste võõrutusnähtude käes, vaid tunde käes, et on loobutud millestki olulisest-oma toest või naudingust.

Loodetavasti sai seegi päev suitsuta õhtusse ;)

Kannan ette, et täna oli üle ootuste /lootuste kerge päev. Õhtupoolikul paar mõttesähvatust suitsudele ja ei midagi hullu. Olen ikka veel valvas ja sain ka aru, et pole mõtekas iga tühja asja peale närvi minna. Muidu olen endaga rahul ja ootusärev... kas tõesti.

Täna on olnud kella poole kuuest alates kiire hommik. Mitmed situatsioonid järjest, mis eelmises elus lõppesid suitsupausiga. Olen täna jõudnud juba kolm korda endale öelda, et olen mittesuitsetaja ja seetõttu pole ka suitsupause. Pausid muidugi olid, aga ilma suitsuta. Avastan uutmoodi elu.

Palju õnne priima, sinu keha on nüüdseks 100% nikotiinivaba. Nüüd on harjumise aeg. Paari nädala jooksul võivad tekkida momendid, kus sa tunned seda harjumuspärast "ma tahan suitsu" tunnet. Need on momendid, kus ei ole midagi muud kui õigesti neile reageerida. Selle asemel, et endale öelda, et ma ei tohi teha, või ma ei saa enam teha, muuda need olukorrad endale üdini positiivseks- tuleta endale meelde, et sa ei PEA enam. Muutuste aeg on käes, mürgid on su kehast väljumas.

Kuid tuleb vältida ka liigset enesekindlust. Tea, et sinust ei saa kunagi juhusuitsetajat, vaid sa kas oled suitsetaja või ei ole. Ära kunagi arva, et sa lihtsalt proovid selle ühe suitsu ära, et näha, mis maitsega see on. TEA, et see on s.ta maitsega. Sest ühest suitsust piisab, et tekitada ajule taas vajadus süüdata järgmine ja järgmine ja järgmine.

Palju õnne. Loodan, et sinust saavad inspiratsiooni paljud ja julgevad selle ette võtta.

Et omaltpoolt tuge avaldada siis tee ära jah..
ja iga viis minutit on hea :)
Oleks hea kui leiaks midagi asemele, rahustavat ja meeldivat nii, et see harjumus täiega minevikku jääks ega segaks olevikku kuhu saab nüüd sukelduda täie usalduse ja uudsusega.
Soovin parimat :)

Õhtust kõigile kaasamõtlejatele! Ja tänud julgustavate sõnade eest kõigile:)
Neljas päev siis kohe läbi. Suurest kaubanduskeskusest välja astudes ja läbi suitsupilve liikudes olin suht õnnetu, sest olen aus, mul poleks midagi selle vastu olnud, et ka üks suits teha. Siis andsin aru, et nii ilus see nüüd ka ei ole, et neljandal päeval ONGI kogu lugu. Aga parem on asja juures see, et EI ole kaugeltki nii raske nagu loetud/kuuldud/arvatud.
Ootan huviga oma füüsise reaktsiooni- see peaks ju mingil hetkel tulema. Ja korrastan vastavalt väikestele edusammudele oma psüühikat - kirja panduna tundub kuidagi väga tobe, aga tegelikult peaks see tähendama seda, et talletan erinevaid olukordi , kus ma tavaliselt suitsetasin ja nüüd mitte. No kohe põnev on!

Täna öösel veendusin, et asendust mul suitsetamisele ei ole. Väga raske üleval oldud pool ööd.

suitsule ei olegi asendust. sa ei pea asendama ju üht haigust teisega. proovi võtta asja nii, et sa vabaned kohutavast haigusest, sõltuvusest, orjusest.
mul läheb viies kuu ilma suitsuta (staaži oli 25 aastat), samuti on vahel väga raskeid hetki. kohe vägaväga raskeid.
aga ilusaid on siiski juba rohkem.

ja muuseas, nüüd talvel... lausa kurb on vaadata varahommikusi külma käes kügelejaid, sigaret näpus. vaesekesed. nad ei saa ilma olla, nad PEAVAD ennast niimoodi pakase käes mürgitama. mina enam ei pea.
aga ma olin samasugune, kui mitte hullemgi.

ole tubli, sa oled õigel teel ja õige otsuse teinud.

Lootusetult raske on lugeda, et suitsetamine on haigus, hävitaja, pahe, narkomaania jne. Kõik õige, aga 30 aastat suitsetanud inimesena tean seda nagunii ja lugenud sellest ka aastakest 30. Ilmselt viga selles, et minu mahajätmise plaanis mängisid väga suurt osa teised inimesed, mitte mina ise. Sain aru, et plaan ei olnud parim.
Olen kindel, et pean väga hea asenduse ikka leidma. Ja väljas külmakäes ei ole ma kunagi pidanud külmetama selleks et suitsetada.

Vahel tuttavatega suitsetan, aga lõpetasin suitsetamise migreenihoogude pärast. Niisama loobumine lõppkokkuvõtteks ei õnnestunud.

Täna magan unerohuga, sest teist sellist ööd ei jaksaks. Otsin endiselt päris isiklikku motiivi ja päris isiklikku asendust. Homme kuues päev.

Tubli oled! Pea vastu! Lahe on siin sulle kaasa elada, iga päev käin piilumas :D

heh :D
tubli oled tõesti. ja kui nüüd just motiive vaja... ise mõtlen praegu nii, et kah mul asi, üks motiiv ees või taga, põhiline, et ma tõesti ei suitsetagi enam ja varsti saab juba pool aastat nii :)
olen tänulik

kui proovid mõelda kasvõi niimoodi... muidugi igat moodi võib mõelda, aga:
v-o sobiks motiiviks nt teadmine, et mina enam ei ole see loll, kes toetab omast taskust tubakatööstust.

mõtle, pole ju geniaalsemat äri tegelikult: tekita üks tugevat sõltuvust tegev asi, sunni inimest seda surmani ostma ja kasum on garanteeritud. ja suitsetaja on see loll, kes ostabki. surmani. selleks, et oma niigi vähest raha ja olematut tervist viimseni kulutada.
kui ta just lõpuks ise ei taipa ja seda ahelat ei katkesta.

ja sul on õigus, ükski TEINE inimene tegelikult ei saa sind sundida mittesuitsetama.
sa ise oled see, kellest sõltub. samas, MITTE KEEGI teine peale su enda ei topi sulle sigaretti suhu. ja see teadmine on julgustav.

jõudu, meelekindlust!

mu 25-st suitsetaja-aastast tublid viimased 10 olid niisugused: hommikul üles (enamasti uimasena), kohe sigaret. siis v-o hommikusöök ja kohv, aga v-o ka mitte, st ainult sigaret ja kohv. niuks-niuks, vaene magu.
sigaret ka haigena, väga haigena, nohuga, peavaluga, kurguvaluga jne. kindlalt pakk päevas, vahel rohkem.
milline vaev oli kord nizza (nice) lennujaamas, need saadanased seal on suitsunurga likvideerinud. nüüd praegu meenutan, ajab itsitama.

olen nagu halvast unest ärganu, tohutu kergendus, et ma enam ei pea. isegi kui mul juba ongi mingi paha jama külge suitsetatud - mis pole sugugi võimatu :D ikkagi on meeletu kergendus. just hommikud on eriti ilusad ilma pideva mürgita. ja ma suudan jälle varakult ärgata, jõudu on juurde tulnud.

ehk annab esimesel suitsuta nädalal jõudu ja lootust teadmine, et tasapisi läheb paremaks, et ilus ja rõõmus aeg on ees.

Täna oli väga kiire, väga külm ja väga suitsuvaba päev.
Imepisike asendus tuli päris ise mu juurde. Muidu jätkan otsinguid.
Tänan kaasamõtlejaid!

õnnetusehunnik:):) ma käin ka aegajalt piilumas, kas sa ikka käid piilumas:) Kuidas viies kuu on?