Aitähh hea küsimuse eest. Hästi lihtne oleks vastata, et „nii on lihtsam“. Ma pean silmas seda, et tuleb isu, pigistad silma kinni ja lähed. Jookseb mõte tööl kokku, haarad sigareti ja kaod tuulduma. Soovid eralduda seltskonnast, sest lärm tapab kõrvu või südant – haarad sigareti ja kaod.
Ma ei ole kunagi suitsetanud kohvi kõrvale ja mulle pole kunagi meeldinud suitsetada siseruumides. Ehk ma kasutan sigarette kõige jaburamalt mõtete ümberlülitamiseks. Kahjuks võib ka mõtlemisest sõltuvus tekkida ehk näiteks tööl – võtad aja maha, lased fantaasia lendu ja siis keskendud edasi ja ootad pingsalt järgmist pausi, et saaks toda lahedat ideed edasi arendada. Nojah, ja siis on veel loomulikult välisukserefleks ehk uksest väljudes läita koheselt sigaret sõltumata sellest, kas viimane suits sai tehtud tund aega tagasi või kümne minuti eest.
Ehk üks mõte, mille ma pean iseenda jaoks ümber töötama: see ei ole tegelikult jaburam ja tööandjale rohkem kahjutegev, kui ma lähen vahel viieks minutiks niisama uksest välja jalutama. Isegi, kui sellele kõvarama pilguga vaadatakse (suitsetajatega on ju lihtne, neil on aktsepteeritav vabandus selleks täiesti olemas) – aeg on sama, mis kulub ja kui mõistus on selgemaks tuulutatud, läheb ka töö libedamalt. Ja sama kohaga kombinatsioonis – uksest väljudes on tegelikult ka ilma käe (huulte ja prügikasti vahet) tõmblemiseta piisavalt teha ja näha.
... sest tegelikult on paljud teised asjad hoopis ilma nende sigarettideta lihtsamad. Ma siiani arvasin, et rahaline pool mind mõtlema ei pane, kuid viimastel päevadel hakkas kuklas kummitama „minu äraostmise“ võimalus. Endalegi jahmatuseks pidin nentima, et selle raha eest, mis ma kuus maha suitsetan, saaks osta kolm meeldivat raamatut, käia kahekesi kaks korda teatris või neli korda kinos nii, et mõlemal popcorngi süles istub (kuigi sellise koguse popcorni ja mulinaadi peale ma paari kuu pärast vist ainult veereksin). Ma ei hakka siin rääkima kergelt tulevast ja igaviku kaduvast igemepõletikust ega vaevaliselt lahkuvatest külmetushaigustest. Samuti pole vist vajadust kellelegi rääkida võhmast, kopsumahust ega lauluhäälest – isegi mulle mitte. Ja kui neid asju nii kokku lugeda, siis ilmnebki, et „nii on lihtsam“ peaks asendama väljendiga „nii on vastikult keerulisem, kuid ma pole siiani osanud lihtsamat rada käia“ variandiga.