Mina suitsetasin igapäevaselt pea 20 aastat. Ei usu, et võrreldes 44-aastase staažiga see suitsuvärk mul oluliselt nõrgemini küljes oli.
Minu puhul aitas üks lihtne nipp. Ma lihtsalt otsustasin, et kui ma mittesuitsetamisega hakkama saan, siis luban endale ühe (minu jaoks päris suure) kulutuse, mida küll ammu olin igatsenud, kuid polnud senini teha raatsinud. Otsustasin ka, et kui x kuud ei ole suitsetanud, siis loen eesmärgi täidetuks ja võin selle kulutuse teha. Edasine on juba põhimõtte küsimus mitte uuesti alustada, sest kui pole mitu kuud suitsetanud ja seejuures endiselt elus, siis mis mõtet oleks uuesti alustada? Lisaks toetas ilmselt ka alateadlik omaksvõtt, et ma olen nö oma eesmärgi saavutamise eest tasu kätte saanud ja kui nüüd midagi muudaks, siis oleks see ebaaus.
Lisaks usun ma, et on väga suur vahe selles, kas võtta kogu protsessi kui suitsetamise mahajätmist VÕI otsust mitte suitsetada. Siin on küsimus enese nö "kodeerimises", mõtteviisis - esimesel juhul oled keskendatud millestki ilmajäämisele, vägagi tõenäoliselt millestki heast ilmajäämisele, teisel juhul soovitud eesmärgi saavutamisele. Kusjuures ühe pingutusteekonnaga saavutad ju tegelikult rohkem kui ühe eesmärgi. Sigaretipakist sammhaaval kaugeneda on kindlasti lihtsam siis, kui sa ei kõnni pidevalt seljataha vahtides, vaid teed sellest mineku millegi toreda ja kauaigatsetu poole.