Paar kuud suitsuta.
Mehel avastati harva esinev veresoonte haigus ja siis ma ütlesin talle, et sul vaja suitsetamine lõpetada ja mina lõpetan solidaarsusest ka. No siis leppisime kokku, paari päeva pärast hommikul enam suitsu ette ei pannud.
Ma ei ütleks, et mingeid füüsilisi vaevusi oleks. Vast ehk seedimisele on mõju avaldanud - see hommikukohv + sigaret ja siis WC.
Esimestel päevadel päris mitu korda läksin ja võtsin pakist suitsu juba ja siis tuli meelde, et ma ei suitseta ju. Kas pole harjumuse jõud ikka suur! Siis mees pani selle pooliku paki ära.
Eluruumides me ei suitsetanud, seepärast mingit lõhna meenutust ka pole.
Enne oli vaheldus teise maja poolele minna suitsule, suvel uksest välja terassile. Nüüd nagu pole enam sinna asja ja tõepoolest ma ei oskagi istuda õues, kui käsi ei liigi suu ja tuhatoosi vahet. Naabrid kindlasti mõtlevad, et minuga on midagi lahti – enne olin alatasa suitsul. Selle koha pealt jälle nagu on halb, et liigun vähem.
Seda on senini, et istun näiteks arvutis, siis tõusen püsti ja hakkan kuhugile minema. Ja muidugi oli see suitsule minek! Seda ka, nagu eespool kirjutas "e"/23.39/ - olen ka esimestel päevadel unenäos suitsetanud, kusjuures alati mingis sellises kohas või situatsioonis, kus poleks seda tohtinud või sobinud teha ja üles ärganud häbitundega. Päris imelik oli lugeda, et kellelgi sama moodi on.
Tervise koha pealt niipalju, et mul viimasel ajal ajas nagu kergelt köhatama ja see kadus mingi viie päevaga täielikult. Sellist suitsumehe köha (eriti hommikuti) mul pole kunagi olnud.
Jah, tahaks küll teha suitsu, mulle kohe meeldis suitsetada. Ma suitsetasin tihedalt, aga sigaretid jäid poolikuks. Kusagil ebameeldivas kohas nurga taga külmas ma suitsu ei teeks, mul peaks ikka mõnus see toiming olema.
Mul mingit keeldu ju pole, mingeid tõotusi pole ma andnud ei mehele ega endale, olen palju üksi ja keegi ei näeks kui suitsetan, aga nüüd on nagu omamoodi tore, et väike võitlus oma harjumusega käib.
Sõbranna laskis kõrva ”nõelu panna” pool aastat tagasi ja lõpetas suitsetamise. Tema oli nagu rohkem sõltlane, käis õues kasvõi 25 kraadise külmaga suitsetamas ja kui tema juures külas käisime, siis suitsupausil tema tegi kaks sigaretti, kuni mina ühe suitsetasin.
Siis tema sai suitsust priiks tänu nõelravile ja seda tegi talle oma sugulane. Mingi viis aastat tagasi ta ka käis tema juures, siis olevat poole tunni pärast suitsu ette pannud ja vanas vaimus edasi suitsetanud. Nii et on abi küll neist nõeltest, aga kord mõjub, kord mitte.
Tuli päris pikk joru. Esimest korda sattusin siia foorumisse, mõtlesin, et kirjutan kohe üksikasjalikult – ehk on kellelegi kasu.
Mõte siis selles, et oleks hea, kui mingi põhjus on lõpetamiseks ja ei pea olema ilmtingimata võõrutusnähtusid, kui paugupealt ära jätta see nikotiin. Kui kedagi ikka väga närviliseks teeb, siis võiks ju arstil lasta karbike kergemat rahustit välja kirjutada ja nii viis päeva seda võtta 1 päeval ja 1 ööseks.