Minul saab peagi 4 suitsuvaba kuud täis.
Maha jätsin päevapealt, see oli väga-väga raske aj sellest ehk mõni teine kord, kuid ma tahtsin jagada seda mõtet, mis mind praegu jalul ja puhtana hoiab:
"ma olen nii kaua vastu pidanud - ma ei raatsi seda vaeva vastu taevast visata!"
Ja tõesti - ma mõtlesin nii 1. päeval tunde ja minuteid lugedes, 1. kuul päevi lugedes, siis nädalaid ja nüüd märkamatult kuid lugedes.
Isegi unenäos, mil on kerge libastuda, on seesama mõte keelanud mul pakutud sigaretti süütamast. järelikult istub see siis vist nii sügavalt mu alateadvuses?
Õnneks reaalses elus keegi mulle sigaretti pakkunud pole, ka olengutel mitte. Nö. passiivselt suitsetamas käin küll teistega kaasas, aga ise pole olenemata joobeastmest sigarit süüdanud. olen uhke! ja seda uhke-tunnet meenutangi endale kui jälle raske on, sest raske on aegajalt ikka veel ja teinekord on pisarateni endast kahju, et MIKS ma ennast piinan siis nii, kuid ma ei raatsi seda kõike ka nüüd vastu taevast lasta....
Äkki on sellest "ma ei raatsi oma pingutatud ajast loobuda"-mõttest kellelegi kasu.