Mul oli nii, et hakkasin käima hommikuti jooksmas, siis peale jooksu küll ei tahtnud tükk aega suitsu teha, aga millalgi ikka sundisin ennast ja see oli nii vastik, et ma viskasin pooliku koni minema ja enam pole teinud. Ma olin muidugi tükk aega ennem mõelnud, et jätaks maha, aga ei suutnud või siis ei tahtnud. Aga igaljuhul see andis tõuke selle sammu astumiseks.
Enamvähem teades, mis mind eest ootab, läksin poodi, ostsin juua, mingeid küpsiseid ja suure paki tic tac'e. Kui poest välja tulin, läks käsi automaatselt taskusse, et haarata harjumuspärane pakike. Kuid mida ei olnud, seda ei olnud ning siis ma taipasin, et see on vaid pelk haletsusväärne harjumus, mitte vajadus ja siis mõistsin, milline ori ma olen olnud. See andis kindlustunnet, et mina olen nüüd iseenda peremees, mitte aga miski muu.
Kui tuleb hirmus suitsuhäda, joo kõvasti vett, nii et kõht täis ja ei tahagi midagi muud. Ka tic tac on hea sõber, see ei anna kaalus juurde ja simuleerib harjumuspärast imemisliigutust. Ja kui see ka ei aita, siis tuleb ajudega kallale minna - veenda ennast, et kõik suitsetajad on vastikud nõrgad orjad ning kui tekib suitsutahe, siis kes ikka tahaks vabatahtlikult alamasse klassi sattuda?