Kunagi hästi ammu nägin veidrat und kahest tähesüsteemist, mis tiirlesid ümber erinevate galaktikate, aga sattusid ühel hetkel üksteisele väga lähedale. Aga nende aeg koos olla oli üürikene, neil olid erinevad teed. Mäletan seda veidrat tunnet unes, et jõud, mis neid süsteeme uuesti lahku viis, on paratamaatu ja ületamatu.
Mäletan seda unehägust jäika paratamatuse tunnet, aga nüüd hiljuti näen ma sellise paratamatusena midagi muud, mitte tähesüsteeme. Need süsteemid on meie elud, mis kunagi küll lähenesid üksteisele, aga vaid selleks, et uuesti lahku minna. Ning sellest ajast saati oleme me vaid üksteisest kaugenenud.
Nüüd mõtlen ma, et imelikul kombel oleme me üksteisest justkui alati eemale liikunud. Nägin sind vaid viivuks, kui sa olid mulle lähedal, kogu ülejäänud aja oled sa muutunud aina kaugemaks. Kui kaugeks saab keegi keegi üldse muutuda, siiski lõplikult kadumata?
See on nüüd midagi, mida olen avastamas.