Kõik oli väga kaunis, meelas ja tundeline. Meri aga nagu alati tahab miskit enamat. Meri tahab alati tunda, kas selle õige tuule taga on ikka õige laine. Meri on tihti viimasel ajal olnud umbusaldav, on olnud päikeselisel päeval hall ja sünge. Miks meri on selline, kas tõesti maailma loomisel loodi kodeeriti need pursked meisse. Vulkaanilised kraatrid mere põhja.
Miks keegi pole merele öelnud, et igakord ei pea olema tuulisel ilmal tormine. Nyyd meri nutab mere soolaseid pisaraid. mis ei vaibu ei ööl ega päeval.
Kas tõesti see armastav meri laseb need soolased pisarad muutuda merekullaks.... merevaiguks. Ilus on tulevastel põlvedel armastades nautida kuldset varjunditega sära mere ja tuule kristallilisest armastusest. Kas on enam merel mõtet loksuda lainetega tuule sydamesse, mille ta on ise purustanud. Purustatud sydamega tuul ja tulisoolastes silmavees meri. Kas on mõtet enam merel tuulele kasvõi pisike sõnumike saata sellest, kuidas ilma tuule hingeõhuta kuivab see võimas ja alati sillerdavana olnud meri, kui seesama meri ise kirjutas liivale sõnumi, kus isegi kahetses seda päeva, kui tuul kord merega silmside lõi. see purse oli armastavalt merelt oma armastavale tuulele.... aga see sõnum oli vihas uhutud ja täis kylma sõgedust. Kallis tuul meri armastab sind ikkagi nii palju nii palju, kas on lootusetult hilja miskit selles vaikuses nyyd murda.