Ei, ta kirjutab mulle:)

miks sa siis talle ei vasta?

Ma ju vastan talle siin:)

sel juhul andke aga tuld, meil huvitav kaasa elada.:)

Aga, palun:)

mees oled või naine?

Seal kus vilguvad punased tähed, seal ma üksinda istun... iga kord kui lähed, kaasa killu minust kisud. Nagu truu peni järgnen ma sulle -igakord- jättes kõik, kuniks sa taas hüvasti ütled mulle ja taas minus tappes kõik hea. Nii kild killu haaval on mu süda aastatega purunenud ja mitte ükski valu siiki pole ununenud.. Seal kus vilguvad punased tähed, seal kus vaikselt laine sahiseb randa. tean, et iga kord kui tuled- taas lähed, tean iga kord vähem jõuan seda kurbust kanda. Kõik need aastad, pisarad ja raha. Sa pole hea- mitte minu jaoks vaid üdini paha. Ja ma tean , enam ma ei laseks..sind eales ennast kanda... meid sa ei suutnud viia meie õnne randa...Seal kus rannal vilguvad täed- punased, üksi ma vaikselt istun, sosinal paludes, ära seekord enam tule, minu elus sellele valule kohta ei ole, las unustusse vajub ja aja tolmu mattub, mälestus meist koltub. vale armastus mis oli ette määratud surema--- sa ei pea seda enam päästma tulema! Aeg andis meile kunagi aja, ja seda aega me ei osanud siis kasutada las jääb kõik nii nagu on sest meie hea hetkest valusam on.... Vaid vahest ma istun veel seal, kus vilguvad punased tähed..vahest harva... ja ma olen õnnelik, teades , et tuled ja taas lähed..kuid mitte enam minu randa.... seal kus vilguvad punased tähed.... seal kus armastusest sündis viha, kus armuleegist sai valukisa....

Olen siin et öelda: meie tee nüüd lahku viib.
Lihtne see, on ju nii, paar sõna veel ja siis
vaid hetk ja meie õnnest saavad mälestused vaid.
Kord mõtled ehk, et kuidas siis see juhtuda kõik võis
et armastades sind end keegi ohvriks tõi.


Elu tuimalt libiseb, sa küsima ei pea
kuidas end siis tunnen kui sind ei kohta seal
Hetkest, kui ma seisan siin mu surmatunnini
igatsen sind öö ja päev ja mõistmatuks mul jääb
kuidas armastus nii täiuslik läks lendu käest!


Kas on taevas kirjas see?
On me hingel mingi süü?
Miks just meile langes valik?
Miks ei vasta keegi nüüd?
On see jumalate soov?
Mingi mäng või tuleproov?
Kas kingiti ehk paradiis vaid hetkeks meile siis?


Kõike, mis on olnud, seda muuta me ei saa.
Nüüd on lõpp. Jää hüvasti! Ei muud või öelda ma.


Ma mõtlen sinu embuses,kus kirg on nõnda suur
Lihtsam oleks elada ja tunda hoopis muud
kui et võrratu on arm


ja vastuarmastus.


Kas on taevas kirjas see?
On me hingel mingi süü?
Miks just meile langes valik?
Miks ei vasta keegi nüüd?


On see jumalate soov?
Mingi mäng või tuleproov?
Kas kingiti ehk paradiis vaid hetkeks meile siis?


Hetkest, kui ma seisan siin mu surmatunnini
igatsen sind öö ja päev..:)

Kaunid read,aga tegutse tegudega!

jaa, imeilusad mõtted, kuid kus teod jäävad

Teeeeeeeeeeeee
midaggggiiii

Давай поиграем в любовь,
Такую простую, земную -
Я буду тебя ревновать,
О верности буду мечтать
И, запах вдыхая цветов,
Не буду смотреть на другую.

Тебя другом я назову
И душу навстречу открою,
Все мысли наполню тобой,
Знакомство считая судьбой,
И чьи-то слова и молву
Отброшу как нечто пустое.


Давай поиграем в любовь,
Давай поиграем в любовь!

К тебе я однажды приду,
Ни дня и ни часа не знаю.
Открою знакомую дверь,
Совсем не чужую теперь,
И с нежностью словно приду,
Скажу: "Мне тебя не хватает..."


Давай поиграем в любовь,
Давай поиграем в любовь!

Ты молча застынешь в углу,
Услышав признанье такое,
И скажешь так искренне вдруг:
"Зачем ты придумал игру?
Ведь я тебя очень люблю
И этого больше не скрою..."


Скажу: "Мне тебя не хватает..." :)

К тебе я однажды приду,
Ни дня и ни часа не знаю.
Открою знакомую дверь,
Совсем не чужую теперь...

http://www.youtube.com/watch?v=zejUyNy-zm4&feature=related

Mu armsam, Su süleluse unistuste viiv
meid muinasjuttu viib.
Oh, tule nüüd, mu põksuv süda
naerukiired silmades,
Sa hellade kätega mees-
nii õrnalt hoia mind
mu südant ka.
Kaasa vii mind endaga...

Sõlmi juustest lahti pael
heida põrandale see
nagu leegi võbin lael
veel mu kõrval leba sa

Ära proovi leida und
peagi hommik koitma lööb
kingi mulle mõni tund
aita mööda saata öö

Olen halb või olen hea
kohut mõistma sa ei pea
võtku homme mind või saatan
täna sõpra vajan ma

Maha jäänud eilne päev
homsed kellad veel ei löö
kurb on siis kui üksi jään
aita mööda saata öö


kingi mulle mõni tund, aita mööda saata öö :)

miks selle mängu siis välja mõtlesid?
tao rauda kuni see kuum on.

Tule taevas appi Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> üks täht taevalael Kirjutas:
> ------------------
> -------------------------------------
> > Ma tuul
> te keelest aru vist ei saa,
> > kuid arvan,
> >
> et nad tahtsid kutsuda
> > mind sinu juurde, e
> t m
> > a näeksin
> > sinu nukrust ja et saaksi
> n
> > kordk
> > i sinu huuli suudelda
> >
>
> > Ma vihma keelest aru
> > vist ei saa,
> > ku
> id arvan, et ma tean, miks saja
> > b ta,
> > e
> t igatsust mu hingest pesta,
> > kauem
> > see
> ei või ju kesta,
> > peita püüab ta mu pisara
>
> >
> >
> > Siis kui maailm magab veel,
> >
> linnuteel
> > taas hõljume,
> > vaid me kaks,
> ei keegi muu,
> >
> > saladust teab tõusev ku
> u
> >
> > Kui nüüd sa läed,
> > siis tea,
>
> > et jääd mu hinge igaveseks sa,
> > s
> > est
> siin, mu sees, on süttind leek
> > ja kustutad
>
> > a seda ma ei saa
> >
> > Me päiksetõusust
> aru vist
> > ei saa,
> > miks kogu ilu peab ta
> lõhkuma
> > ja öö
> > sse maha jäävad hetked,
>
> > meie kahe salaretked,
> >
> > ainsad, mil
> le nimel elada
> >
> > Siis kui maai
> > lm ma
> gab veel,
> > linnuteel taas hõljume,
> > vai
>
> > d me kaks, ei keegi muu,
> > saladust teab
> tõusev
> > kuu
> >
> > Kui nüüd sa läed, siis
> tea,
> > et jääd
> > mu hinge igaveseks sa,
>
> > sest siin, mu sees, on
> > süttind leek
>
> > ja kustutada seda ma ei saa...
>
> > >
> >
>
> > Kui nüüd Sa läed, siis tea, et jääd mu h
>
> > inge igavesti Sa. :)
>
> Kedagi ei saa sundi
> da siin olema. Mine järgi, kui see nii enam kesta
> ei saa?
See oli mõeldud, et siit minema reaali.

üks täht taevalael Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Olen siin et öelda: meie tee nüüd lahku viib.
> L
> ihtne see, on ju nii, paar sõna veel ja siis
> va
> id hetk ja meie õnnest saavad mälestused vaid.
>
> Kord mõtled ehk, et kuidas siis see juhtuda kõik v
> õis
> et armastades sind end keegi ohvriks tõi.

> >
>
> Elu tuimalt libiseb, sa küsima ei pea
>
> kuidas end siis tunnen kui sind ei kohta seal
>
> Hetkest, kui ma seisan siin mu surmatunnini
> iga
> tsen sind öö ja päev ja mõistmatuks mul jääb
> ku
> idas armastus nii täiuslik läks lendu käest!
>

> >
> Kas on taevas kirjas see?
> On me hingel mi
> ngi süü?
> Miks just meile langes valik?
> Miks
> ei vasta keegi nüüd?
> On see jumalate soov?
> M
> ingi mäng või tuleproov?
> Kas kingiti ehk paradi
> is vaid hetkeks meile siis?
>
>
> Kõike, mis
> on olnud, seda muuta me ei saa.
> Nüüd on lõpp. J
> ää hüvasti! Ei muud või öelda ma.
>
>
> Ma mõ
> tlen sinu embuses,kus kirg on nõnda suur
> Lihtsa
> m oleks elada ja tunda hoopis muud
> kui et võrra
> tu on arm
>
>
> ja vastuarmastus.
>
>

> > Kas on taevas kirjas see?
> On me hingel mingi
> süü?
> Miks just meile langes valik?
> Miks ei v
> asta keegi nüüd?
>
>
> On see jumalate soov?
>
> Mingi mäng või tuleproov?
> Kas kingiti ehk pa
> radiis vaid hetkeks meile siis?
>
>
> Hetkes
> t, kui ma seisan siin mu surmatunnini
> igatsen s
> ind öö ja päev..:)


Ei siin enam ja ainult reaalis tegudega edaspidi.

ma ei saa öelda, et ärge kirjutage siia enam selliseid tekse, sest see kõik on väga ilus ja nunnu ja särki-värki aga..

inimesed võiksid vähem seostada ennast nende postitustega ja võtta seda lihtsalt kui udutamist.

seljataga Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Seal kus vilguvad punased tähed, seal ma üksinda
> istun... iga kord kui lähed, kaasa killu minust k
> isud. Nagu truu peni järgnen ma sulle -igakord- jä
> ttes kõik, kuniks sa taas hüvasti ütled mulle ja t
> aas minus tappes kõik hea. Nii kild killu haaval o
> n mu süda aastatega purunenud ja mitte ükski valu
> siiki pole ununenud.. Seal kus vilguvad punased tä
> hed, seal kus vaikselt laine sahiseb randa. tean,
> et iga kord kui tuled- taas lähed, tean iga kord v
> ähem jõuan seda kurbust kanda. Kõik need aastad,
> pisarad ja raha. Sa pole hea- mitte minu jaoks vai
> d üdini paha. Ja ma tean , enam ma ei laseks..sin
> d eales ennast kanda... meid sa ei suutnud viia me
> ie õnne randa...Seal kus rannal vilguvad täed- pun
> ased, üksi ma vaikselt istun, sosinal paludes, ära
> seekord enam tule, minu elus sellele valule kohta
> ei ole, las unustusse vajub ja aja tolmu mattub,
> mälestus meist koltub. vale armastus mis oli ette
> määratud surema--- sa ei pea seda enam päästma tul
> ema! Aeg andis meile kunagi aja, ja seda aega me e
> i osanud siis kasutada las jääb kõik nii nagu on s
> est meie hea hetkest valusam on.... Vaid vahest ma
> istun veel seal, kus vilguvad punased tähed..vahe
> st harva... ja ma olen õnnelik, teades , et tuled
> ja taas lähed..kuid mitte enam minu randa.... seal
> kus vilguvad punased tähed.... seal kus armastuse
> st sündis viha, kus armuleegist sai valukisa....


on kahepoolne asi suhtes ja ei saa süüdistada ainult.

kaua saab leelotada ühte ja sama teemat.

Aga siia ilmub järjest uusi isikuid ja siit kaob eelmisi. Jutud on inimestel lihtsalt sageli üksikasjadeni väga sarnased, seetõttu jääb mulje, et kogu aeg samad inimesed "leelotavad" siin.

miks te nii kurjad olete nende peale, kes siin kirjutavad? see koht ongi selleks loodud, et endast välja kirjutada mõtted, mis vaevavad. kuidas otsustate, et üks võib seda teha, aga teine mitte? kui autor saab sel kombel end välja elada, siis miks peaksime teda keelama või hurjutama? las ta kirjutab, pealegi on valitud laulud ilusad. võib-olla juhtub siiski kunagi neid lugema see, kellele mõeldes need postitatud on.

Kunagi kui olin noorem,
meeldis mul üks tütarlaps.
Minule ta oli kallis,
praegugi tast mõtlen veel.

Armastan muinasjuttu ma,
hulluks teeb mind see.
Ei hooli sest kui ka haiget saan,
olen neetud ma.

Iga päev meil algas riius,
iga öö me jälle koos.
Kurvaks teeb et kõik see kordus,
kuid lootus jäi et homme päikse toob.

Ei teadnud ma kas kokku jääme,
kas muinasjutt meist kahest saab.
Praegugi tast mõtlen jälle,
ja loodan veel et kohtume.

Armastan muinasjuttu ma,
hulluks teeb mind see.
Ei hooli sest kui haiget saan,
olen neetud ma.


Ei hooli sest kui ka haiget saan, olen neetud ma...:)

tunnen kaasa sulle

paljud siin räägivad, et nii tore ja vahva oleks kui õiged inimesed siin kohtuksid. oletame, et ühel on mees ja teisel on naine..mis kasu see tooks?
keegi ei leia ju ometigi teineteist foorumist. ainult väga harval juhul.
ja kui palju see võib siis mõlemale poolele haiget teha teada saades, et on asju, mis ei lõppe?
kellele seda vaja on?

paljud inimesed on ju tänapäeval suhtes, võtame kasvõi minu enda, kes ma 7 aastat olin vaba-abielus aga kogu see aeg tiksus meeles üks teine inimene. nüüd ma enam küll suhtes ei ole, aga see teine inimene on.
kuna ma tean, et meievaheline side on tugev, siis oleks see ju topelthaiget tegemine kui ma siin hakkaksin temast kirjaridu kirjutama või laulusõnu postitama? milleks? Et tal veel valusam oleks?
samas siis tekib küsimus,et kui ta mind nii väga armastab, miks ta siis ei ole minuga koos? miks ta siis ei loobu oma eelnevast suhtest?
äkki tal on mugav, turvaline? äkki ta ei taha riskida?
kas vahemaa lahutab kahte armastajat?
kas tõelise armastuse tee on käänuline?
võib-olla ..

Nii viivuks jäi... ta jäi
Sügispäikese viimased sammud
Mu soojad peod said täis
Kive väikesi korjatud ammu
Kokku kogun nad taskust ja kapile sätin
Igaüks neist mälestust kannab
Näen kuis väikestest asjadest saab elu võti
Näen kui's meenutus jõudu annab

Ja ma liivale jätsin Su nime
Et Sa teaksid, et igatsesin sind
Sellel õhtul kui korjasin neid kive
Polnud kedagi... polnud ka mind
Oli lõpmatu selgusetunne
Kuigi hämardus, pea oli pime
Ja lained vaikides vajusid unne
Ning vaid tähed nägid Su nime

Nii viivuks jäi... ta jäi
Selle hetke võimsust sain tunda
Nii kiirelt läks ja otsa sai
Andes kõik, mida suutis anda
Ja see loojang jääb meelde kui jumalik nähtus
Pole sarnast näinud veel eal
Ja see hetk kannab kirjeldamatut tähtsust
Seda kõike, mis kogesin seal

Ja ma liivale jätsin Su nime
Et Sa teaksid, et igatsesin sind
Sellel õhtul kui korjasin neid kive
Polnud kedagi... polnud ka mind
Oli lõpmatu selgusetunne
Kuigi hämardus, pea oli pime
Ja lained vaikides vajusid unne
Ning vaid tähed nägid Su nime


Ja ma liivale jätsin Su nime, et Sa teaksid, et igatsen Sind. :)

Nii nagu mina asjast aru saan, siis vähemalt teine mees või naine oli/on teadlik sellest, et te tal meeles tiksute. Aga mis siis, kui ei teata sellest, et tunded on mõlemal. On lihtne öelda: "Aga miks te ei räägi oma tunnetest?". Ka mina olen hetkesituatsioonis sama mõtelnud, kuid tegelikult on seda üsna raske teha. Alati oodatakse, et teine astuks esimese sammu. Kuid kumb selle siis lõppkokkuvõttes teeb, kas mees või naine? Kas naisel on kombekas esimesena mehele märku anda oma tunnetest? Mina naisena seda ei teeks.

Kui vahel kummaline tühjus täidab hinge
Suur tühjus, millel rusub raske kaal...
Veab mööda lõtvu meeli poognaid painav pinge
Pea märkamatult hävib tasakaal...