Aeg, mis meil oli antud olla koos oli fantastiline. Sinagi ütlesid seda. Minu valikute ja põikpäisuse tõttu oli aeg lahus võrratult pikem kui see, mis me koos veetsime. Praegu kui keegi minu käest küsida, kas valida armastus ja minna täispangale - kõik või mitte midagi - või valida turvalisem tee, lootes et armastus ei väsi.. siis vastaksin kindlasti, et ARMASTUS üle kõige. Kõik muu on teisejärguline.

Armastus väsis, sest mina ei andnud tagasi. Olin põikpäine ja vihanegi. Arvasin, et sul on seda kõike kergem taluda, arvasin et sa ei tahagi tulla.. Kui minul oli võimalus tulla, ei kasutanud ma seda. Ma ei tahtnud tunda seda lahkumisvalu, valu mis igakorraga oli suurem ja haaras mind rohkem endasse. Nüüd aga polegi muud jäänud kui valu..

Kui ma ikkagi tulin, 6 kuud hiljem, olid sa juba teisega. Samas ütlesid, et tahad mind hoida ja kallistada ja suudelda, kui raske see sulle on.. Ütlesid, et sa ei tahtnud minda sellisena näha, kui olin su särgi märjaks nutnud. Usu, minagi mitte.. Ütlesid, et sinu uus on ilus, aga pole midagi sellist kui mina.. Küsisid, miks ma lasin sel situatsioonil üldse tekkida..

Ma olen rumal ja põikpäine. Kuidas ma küll vahel end kõrvalt ei näe. Öeldakse, et vali oma lahingud.. Ma valisin kõik need valed lahingud. Ma ei võidelnud koos sinuga, vaid kohati sinu vastugi.

Teisalt ütlesid, et on paremgi kui ma lähen.
Ütlesid, et ma pean laskma sul minna.
Ütlesid, et oled edasi liikunud.

Paar kuud hiljem nägin sind unes. Ütlesid, et armastad mind. Kirjutasin sulle sellest. Ütlesid, et sa polegi kunagi vastupidist väitnud. Sel hetkel teadsin, et ma polnud endale asju ette kujutanud. Andsid mulle lootust. Tegelikult ma ise võtsin seda, sest haarasin igast õlekõrrest. Ma ei suutnud üldse muud mõeldagi.

Veel paar kuud hiljem ütlesid, et pean lõpetama õlekõrtest kinnihaaramise.
Ütlesid, et aeg on edasi liikuda.
Ütlesid, et ma olen jäänud natukene hiljaks.

Sellest on peaaegu kuu möödas.
Ikkagi ma otsin kontakti. Sa oled paar korda reageerinud. Mittemidagi ütlevalt. Nii nagu mina räägin sulle oma päevast või..

Valu ei kao. Pigem paisub. Ja ma ei hoia end eemale kohtadest, kust ma näen sind teisega. Kus ma näen, kuidas kutsud teda nagu sa kutsusid mind. Loen seda veel ja veel.
Teisalt loen kirju, mis sa mulle saatsid. Loen kuidas sa meenutad me esimest kohtingut, mis on me esimese kohtingu tšeki tagaküljele kirjutatud.
Ja see kõik tundub absudrne. Kuidas ma jäin küll mõned päevad hiljaks, et sul öelda, ma armastan sind. Kuidas see kõik võiks praegu olla teisiti..

Jäänud on pisarad. Valu. Valupisarad. Tean, et see on kõik minu enda süü.

Ja kuidas lasta sul minna? Kuidas lasta sinust lahti? Ma tõesti ei tea! Ma ei suuda, ma lihtsalt ei suuda. Kuidas lasta armastusest lahti? Kuidas lasta armastusel minna?

Ma ei tea, kas seda keegi üldse loeb.
Inimesed, armastage. Ja ärge laske oma kangekaelsusel ja põikpõisusel kõike ilusat lihtsalt lämmatada ja tappa. Kõigel muul pole ilma selleta lihtsalt mõtet..

Põimin käed Su ümber ja kallistan ära kogu kurbuse ja valu, sest muud ma teha ei oska.

On mullegi seda öeldud:Kuidas lased sellisel minna???

Seda kurge tahaks kohe näha.Kahjuks nähtamatu.Oleks või
häältki teinud?Nagu eelpool öeldud,ei jää kellelegi "A"
tulemata.
Aga autorist aru ei saa?Miks lasid tal siis minna???

Võitle oma armastuse eest, pagan võtaks, ära anna alla!
Kaotada pole nagu nii enam midagi.

Siin üleval on hea olla ja Sinu kallistus avas taas uue
päeva.Lugeda ajalugu ja kuulata F,sellest kohiseb jõgi
all.Lõhkudes müüri?

Kui ta sind tahaks, oleksite koos! Kui hooliks, reageeriks ta koguaeg! Oli taoline asi ühe inimesega, pärast selgus, tavaline ringitõmbaja oli! Lahti lasta on raske, eriti kui asjad on jäänud ripakile! Tean, see lõhub seest poolt väga!

Sügav kallistus ja soovin parimat!

sookurg Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Põimin käed Su ümber ja kallistan ära kogu kurbuse
> ja valu, sest muud ma teha ei oska.

Seda on kohe nii armas lugeda. Aitäh!

Kaotatud väärtus Kirjutas:
------------------------------------------------------
> Aga autorist aru ei
> saa?Miks lasid tal siis minna???

Mitte, et ma lasin tal minna. Pigem ei takistanud. Sest ma ei teadnud paremini.. Rumal olen, väga rumal. Kõige hirmsam on tegelikult, et kui keegi teine oleks samas olukorras olnud, öelnuks ma talle, mitte nii teha. Aga iseend ei näe lihtsalt kõrvalt vahel.


Süda Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Võitle oma armastuse eest, pagan võtaks, ära anna
> alla!
> Kaotada pole nagu nii enam midagi.

See võitluse jutt võib tundub tobe. Aga muud mul jäänud ei ole.

Võitlemine nüüd küll tobe pole! Soovitan ka veel proovida ja mitte alla anda!

Ikka ja jälle meenuvad öeldud sõnad,mida aeg unustada ei
saa."Tuleb päev,mil öelda tuleb nii palju"
Aega tagasi keerata ei saa.Armastus on see,et teda hoida
ja hinnata.Seda on hoitud aastaid,puhas ja puutumata.Ja
tegelikult,Sinu üllatuseks pole seda keegi puutunud.Sest
mina ei lasknud sel sündida.
Mõtlesin seda lugedes ja meenus noorus.Võitlus elu ja
surma peale.Sellega kõik öeldud!
Tundes Sind sama hästi,tekkis küsimus:Kas ajalugu kordub?
Saada tagasi see,mis ära võeti?
Ei lasknud sel juhtuda,sest ei tahtnud?"Et see hoitud
armastus ei muutuks räpaseks"
Mida ma sellest hoidmisest sain?Vastust tead Sina ise.
Jäägu need kolm tähte Sulle vastuseks?Sinu igapäevane
leib jääb Sulle lauale.See leib on keegi,kellel Sina
lasid armastusel põhja kukkuda.Mida ei saa olematuks
teha.Täpselt sellest mõtlesin 24 tundi tagasi.Sind,
üllatasid minu sõnad?Kindlasti!
Minu vana töökaaslane ütles sõnad:"Ma tahan elada nii,
et mina kunagi sellist karistust ei saa"
Sellist karistust mina ei soovinud!

sookurg Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Põimin käed Su ümber ja kallistan ära kogu kurbuse
> ja valu, sest muud ma teha ei oska.

Ikka tulen ja loen seda lauset vahel, tegelikult kirjutasin isegi kuhugi üles. Siin on midagi võimast.. Jama vaid, et pole sellist kallistust veel tulnud, mis võtaks ära kogu kurbuse ja valu.. :(

Armastan Sind rohkem kui arvata oskad.

siin ei ole mõtet seda öelda

Sulle Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Armastan Sind rohkem kui arvata oskad.

Vat ei ole usutav!

Ma ise ka ei usu enam. Liialt palju halba hävitas ilusad tunded.

Mis see halb siis on?

:))))

Mis nii naljakas on?

Aga mina armastan Sind ikka veel!

Ka seda ma ei usu enam:(

Ma tean jah, olen seda Sulle varemgi öelnud. Peab vist hakkama elupõletama. Sa nagunii ei usu mind.

Vahet ei ole.

Enam ei ole tõesti vahet.

Hakake aga jah jälle endale ette kujutama, et suhtlete siin õige inimesega - see ju teada-tuntud tee õnnele ja rahuolule! Kas jälle on inimestel olulised asjad silmast silma selgeks rääkimata jäänud, et vaja siin ennast ja teisi segadusse ajada?

Ja ei saa öelda, et "vahet pole". Inimese enda jaoks on alati vahe, suur vahe, mida ta oma eluga peale hakkab, kas põletab seda sihitult, või tegeleb millegi huvitava ja kasulikuga.

Vahet ei ole kes siin vastab. Vähemalt ei pea monoloogi. Millegi kasuliku tegemine tundub ülim mõttetus. Parem juba anda minna ja täiega.

;-)

Ikka saab öelda "vahet pole". Igaüks teab ise kuidas oma elu elab ja reeglina ei ole mu asja kellegi eraeluga. Põleragu seda siis või mitte. Vasrutus elu ees on inimese endal, mitte kellelgi teisel. Seega- vahet pole.

Pole iial arvanud, et keegi teine peaks võtma vastutuse minu elu eest. Lihtsalt kui muud üle ei jää, siis põletama.

Have a fun