Aeg, mis meil oli antud olla koos oli fantastiline. Sinagi ütlesid seda. Minu valikute ja põikpäisuse tõttu oli aeg lahus võrratult pikem kui see, mis me koos veetsime. Praegu kui keegi minu käest küsida, kas valida armastus ja minna täispangale - kõik või mitte midagi - või valida turvalisem tee, lootes et armastus ei väsi.. siis vastaksin kindlasti, et ARMASTUS üle kõige. Kõik muu on teisejärguline.
Armastus väsis, sest mina ei andnud tagasi. Olin põikpäine ja vihanegi. Arvasin, et sul on seda kõike kergem taluda, arvasin et sa ei tahagi tulla.. Kui minul oli võimalus tulla, ei kasutanud ma seda. Ma ei tahtnud tunda seda lahkumisvalu, valu mis igakorraga oli suurem ja haaras mind rohkem endasse. Nüüd aga polegi muud jäänud kui valu..
Kui ma ikkagi tulin, 6 kuud hiljem, olid sa juba teisega. Samas ütlesid, et tahad mind hoida ja kallistada ja suudelda, kui raske see sulle on.. Ütlesid, et sa ei tahtnud minda sellisena näha, kui olin su särgi märjaks nutnud. Usu, minagi mitte.. Ütlesid, et sinu uus on ilus, aga pole midagi sellist kui mina.. Küsisid, miks ma lasin sel situatsioonil üldse tekkida..
Ma olen rumal ja põikpäine. Kuidas ma küll vahel end kõrvalt ei näe. Öeldakse, et vali oma lahingud.. Ma valisin kõik need valed lahingud. Ma ei võidelnud koos sinuga, vaid kohati sinu vastugi.
Teisalt ütlesid, et on paremgi kui ma lähen.
Ütlesid, et ma pean laskma sul minna.
Ütlesid, et oled edasi liikunud.
Paar kuud hiljem nägin sind unes. Ütlesid, et armastad mind. Kirjutasin sulle sellest. Ütlesid, et sa polegi kunagi vastupidist väitnud. Sel hetkel teadsin, et ma polnud endale asju ette kujutanud. Andsid mulle lootust. Tegelikult ma ise võtsin seda, sest haarasin igast õlekõrrest. Ma ei suutnud üldse muud mõeldagi.
Veel paar kuud hiljem ütlesid, et pean lõpetama õlekõrtest kinnihaaramise.
Ütlesid, et aeg on edasi liikuda.
Ütlesid, et ma olen jäänud natukene hiljaks.
Sellest on peaaegu kuu möödas.
Ikkagi ma otsin kontakti. Sa oled paar korda reageerinud. Mittemidagi ütlevalt. Nii nagu mina räägin sulle oma päevast või..
Valu ei kao. Pigem paisub. Ja ma ei hoia end eemale kohtadest, kust ma näen sind teisega. Kus ma näen, kuidas kutsud teda nagu sa kutsusid mind. Loen seda veel ja veel.
Teisalt loen kirju, mis sa mulle saatsid. Loen kuidas sa meenutad me esimest kohtingut, mis on me esimese kohtingu tšeki tagaküljele kirjutatud.
Ja see kõik tundub absudrne. Kuidas ma jäin küll mõned päevad hiljaks, et sul öelda, ma armastan sind. Kuidas see kõik võiks praegu olla teisiti..
Jäänud on pisarad. Valu. Valupisarad. Tean, et see on kõik minu enda süü.
Ja kuidas lasta sul minna? Kuidas lasta sinust lahti? Ma tõesti ei tea! Ma ei suuda, ma lihtsalt ei suuda. Kuidas lasta armastusest lahti? Kuidas lasta armastusel minna?
Ma ei tea, kas seda keegi üldse loeb.
Inimesed, armastage. Ja ärge laske oma kangekaelsusel ja põikpõisusel kõike ilusat lihtsalt lämmatada ja tappa. Kõigel muul pole ilma selleta lihtsalt mõtet..