Sa ajad mind kellegagi segamini. Sinul on oma tee, minul oma. Meie põgusast meilingust sain ma üpris hea ülevaate Sinust kui inimesest. Tean nüüd, et mu sisetunne ei petnud mind juba alguses ja kõik oleks pidanud jääma just nii nagu siis kui läksin. Meil ei saa iial olema ühist tulevikku ja ma ei ole inimene kes viitsiks kilomeetrite kaupa meilivestlust arendada inimesega, kelle kohta tean juba ette, et see kuhugi viima ei hakka. See, et ma vahest siia kriban on hetkeemotsioon, millel ei ole sügavamat tähendust. Ma ei vaja ega ka taha enda ellu lähemal ajal inimest. Võibolla ei vaja ma teda üldse. Et endas selgusele jõuda, pean olema mõnda aega üksi ja kõigest eemal. Sina aga sahmerda edasi oma 1000-el erineval lainel, arvusta, kiru, kommenteeri kõiki ja kõike, sest just see annab sulle elus piisava naudingu. Otsi oma ideaali ja murra ohtralt südameid, sest sinu karma ei ole bich, kõikide teiste oma aga küll. Ela hästi, lilleke!