Ilmselgelt ei ole sel enam tulevikku. Kahetsen hetke, mil Sind silmasin ja kahetsen, et sellele üldse reageerisin. Olin juba saavutanud kaotatud tasakaalu ja teadsin keda oma ellu soovin ja miks. Me kumbki ei suuda ega saa teineteisest muuta, aga sellistena, kes me täna oleme, me üksluine ellu ei sobi. Ma ei vihka Sind. Katsun olla pigem realistlik ja näha tunnete ning kire taha. Ei ole just palju asju mis meid ühendaks ja kui tulekski hall argipäev, hakkaks meil teineteisest seltsis ilmselgelt igav. Ma ei suuda võtta vastu seda, mida Sa mulle pakkuda soovid ja Sina ei ole huvitatud asjadest, mis minu jaoks olulise tähtsusega on. See kõik on soodne pinnas tülidele, mille ulatusest ja sügavusest mul kahjuks juba mõningane ülevaade on.
Otsustasin, et seon tulevikus oma elu inimesega, kes on minu moodi, kes jagab samu väärtusi ja huvisid. Ma ei taha ennast sobitada sinna, kuhu hinges tunnen, et ei kuulu. On tundeid, mis ei saa kunagi toimivaks suhteks, isegi kui need tunded on eluarmastus. Üritan uuesti end Sinust eemale rebida ja lahti lasta, et saaksime kumbki uue võimaluse kellegi teisega. Isegi kui uus tunne ja kirg ei ole sama suured, on emotsionaalselt terve püsimine suurema väärtusega kui katkise tunde küljes rippumine. Saa õnnelikuks!