Vaatan seda naist ja imestan vahest kuidas ta üldse on minuga koos.Need ilusad hallikad mandlisilmad mis natukene alati meenutab kasse.Vaatan ja vaatan teda ja just siis kui ta vaatab vastu,et mida vaatan, tunnen suurt armastust ja kiindumust selle olendi vastu.Just olendi sest olen tihti mõelnud,et kuidas nn see kogupakett on formuleerunud kehaks koos oma värvide ja kumerustega ja siis ta vastab sulle oma väikesest mõttemaailmast millest ma lõpuni kunagi aru ei saa.See olend ,ütleme,et inimene siis, sest inimene ta sa siiski ju on.Jõudes inimeseni siis mõtlen,et miks ta just inimene on?Miks mitte koer näiteks? Või hiir? Ja ikka ja jälle jõuan tagasi sellele,et kuna ta on inimene ja tema ise ei ole midagi teinud selleks,et siia maailma jõuda siis ometi ta ju on siin ja KOOS MINUGA!Läbi kõikide eluelamiste ja asukohaga,mõttemaailma ja tõekspidamistega.See aeg kus ta oli ja mida tegi ja kuidas see võimalik on,et meie teed ristusid.
Niisis vaatan teda ja süda muutub härdaks, süda muutub täis mingisugust imelist tunnet mida nimetatakse armastuseks.Kui keegi on kunagi armastanud või hetkel on armunud see vaid mõistab seda, samuti nagu inimene kes räägib surmast ja on seda kavatsenud kuid asjaolude kokkulangemisel on jäänud ära enesetapp.
Ja nüüd tagasi jõudes sinna,et miks ma nii mõtlen.Et ta on siin koos minuga( hahha vaata ja pane tähele,et ma räägin siin koos minuga)sest ma tunnen ,et ma olen võtnud ta oma ellu sisse.Ta on minu elus! Mitte mina olen tema elus sest kuigi ka see on tõsi nii aga ma olen teinud ohverduse tema jaoks.Ja vaadates teda siis mõtlen ,et miks see nii on üldse?Ta tuli mitte millestki, meie teed kohtusid ja nüüd ta on minu ees.Vahest alasti,vahest hommikuvalguse kiires mis surub läbi paksu kardina, vahest tagant toast vaadates läbi esiku kööki kuidas ta askeldab.See on ime.See ime mis paneb mind tihti ohkama ja imestama,et kuidas mina vaadates teda olen võrdväärne temaga sest uskudes oma maailma vaadete arusaamisse siis igasugune muu variant oleks välistatud,et me ei oleks võrdsed.Võrdväärne tähendab seda ,et sa oled minuga koos ,minu kõrval nagu sõbrad baarikakluses kus tunned,et rääkides probleemiga saad kohe tuge.Sa tead ,et sa ei ole üksi vaid sa oled temaga koos oled.
Mõtlen tihti miks nii palju peab inimene läbi tegema ,et saada kätte seda mida ta tahab?Saan aru,et head asjad ei tulegi kergelt aga ikkagist sellise hingevere hinnaga.Et kas siis õpid seda rohkem väärtustama,et tead kui kallis oli mõne elukogemuse hind?Ka julge jaoks on hind kõrgem ja kallim ja kas argliku jaoks on see julgete mõõdupuu järgi vähe.Aga nii me seda tunneme tihti kuigi tegelikusest võib olla,et see krdi tra nõrk maksis oma maksimum hinde.Vihkan või õigemini ei seedi kartlike inimesi kes ei jukge võtta riske läbi elu.Turvaline töökoht ja naine-mees ,sõprade ringi midagi ütlev kuna on neutraalne alati.Tavaliselt polegi rääkida nendega midagi sest ükskõik mida räägid siis ta kindlasti annab sulle hea vastuse mis on klassika suhtlemisreeglitele.