WOW!
Aga enne kui ise hakkan keelega toimetama ja mälestusi hiilgusest kirja teel saatmata jätma, räägin veel sellise tagasihoidliku lookese siit pajast, mis jättis maha märgatava jälje minu eksistentsist.
Nimelt supp sai valmis ja kulp hakkas päris sagedaseks külaliseks. Surusin ennast alati vastu põhja, et äkki pääsen. Pada oli suur ja lihtne oli kõrvale hoida. Ühel õhtul ilmus kahvliga käsi patta ja hakkas sealt frikadelli õngitsema. Kohe ilmus sinna ka märksa suurem käsi, kes lajatas väiksemale vastu sõrmi nii, et kahvel väikesest lapsekäest ära pudenes ja minu kõrvale maandus.
Kuuslin veel kurjustava perenaise ütlust kellelegi Piretile, et mis sa sest supist kahvliga kisud?! Jäta kohe järgi. Kui kõht tühi on, teen sulle võileiva. Piret küsis, et kas frikadelliga. Võiga, kuulsin perenaist vastavat.
Siis pandi pajale kaas peale ja kulus tükk aega, enne kui silmad pimedusega harjusid. Ja nüüd tulebki see, millest kirjutada tahtsin.
Siin põhjas lebades riivituna harjutasin ennast koguma. Nagu Lego või Puzzle. Ühendasin tüki tükikesega, soone soonekesega ja must tuli päris kõlbuline käsi. Õigemini käe laba. Võtsin ettevaatlikult kahvli ja hakkasin pihta. Paari tunni pärast ilutses paja seinal kiri : MMINA OLLIN SIN. Tahtsin oma nimegi veel siina lisada, aga supi sisse sukeldusid pihvikeeramise tangid ja rebisid mult kahvli ära. Olin jõudnud ainult :PORRKA kirjutada.
Hommikul oli tore vaadata, kuidas kuus silmapaari üle pajaserva imetlesid seda meistrtööd.