Saatmata kirjad
milles asi
| öö. 25. jaanuar 2018, kl 14.26 |
| lootus 25. jaanuar 2018, kl 16.26 |
| igatsus 25. jaanuar 2018, kl 21.21 |
| und pole 29. jaanuar 2018, kl 01.31 |
| und pole 29. jaanuar 2018, kl 01.38 |
Ilusaid sõnu ütlevad luuletajad. Kord kirjutas keegi:
Ma uinusin ja nägin, et elu on vaid Rõõm.
Ma ärkasin ja avastasin, et elu on Kohus.
Ma mõistsin, mis on mu Kohus ja avastasin, et elu on Rõõm.
Töö kaudu ilmutab end Armastus, mis inimesi ühendab. Selle kaudu mõistame, et me ei suuda elada teisteta ja et teisedki vajavad meid.
On kahte sorti tööd.
Ühte tehakse vaid kohustusest, igapäevase leiva teenimiseks. Sel puhul müüvad inimesed oma aega, taipamata, et tagasi osta seda enam ei saa. Nad unistavad kogu elu päevast, mil saavad lõpuks ometi puhata. Kui see päev kätte jõuab, on nad juba liiga vanad, et maitsta, mida elu võib pakkuda.Need inimesed ei vastuta iial oma tegude eest. Nad ütlevad: ”Mul pole valikut.”
Kuid on ka teistsugust tööd.
Ka seda teevad inimesed igapäevase leiva teenimiseks, kuid nad püüavad iga viivu täita pühendumuse ja ligimesearmastusega. Ja seda tööd nimetame Anniks. Sest kaks inimest võivad küll valmistada täpselt samadest toiduainetest üht ja sama rooga, kuid üks neist paneb oma töösse armastuse, teine aga tahab vaid kõhtu täis saada. Tulemus on täiesti erinev, kuigi armastust ei saa silmaga näha ega kaaluga kaaluda.
Andide eest tasutakse alati. Mida rohkem inimene oma armastust jagab, seda suuremaks tema armastus kasvab.
Kui Jumalik vägi kord maailmakõiksuse liikuma pani, said kõik tähed ja taevakehad, kõik metsad ja mered, kõik mäed ja orud võimaluse Loomises kaasa lüüa. Ja niisama kõik inimesed.
Osa inimesi ütles: ”Me ei taha. Me ei saa parandada tehtud vigu ega karistada ebaõigluse eest.”
Teised ütlesid: ”Omaenda higiga kastan ma põldu ja see ongi minu kiitus Loojale.”
Kuid tuli saatan ja sosistas mesikeeli: ”Sinu kohus on vinnata iga päev see kivimürakas mäe otsa, ja kui oled kohale jõudnud, veereb see jälle alla tagasi.”
Kõik, kes teda uskuma jäid, ütlesid: ”Elul pole muud mõtet kui ikka ja aina sama kohustusi täita.”
Need, kes kuradit uskuma ei jäänud, vastasid: ”Siis hakkan armastama kivi, mille pean mäe otsa vinnama. Nii on iga viiv tema kõrval hetk, mille veedan koos armastatuga.”
And on sõnadeta palve. Ja nagu iga palve, nõuab ka see korda – kuid kord ei ole orjus, vaid valik.
Pole mõtet öelda: ”Saatus on minu vastu ebaõiglane. Meil kõigil on vabadus armastada või vihata seda, mida teeme.
Kui armastame, siis leiame oma igapäevasest tegevusest rõõmu samamoodi nagu need, kes asusid oma unistusi järgima.
Mitte keegi ei saa ise teada, kui tähtis ja suur on tema töö. Selles peitubki Anni saladus ja ilu: meile usaldati ülesanne ja meie peame seda usaldama.
Põllumees võib maad harida, kuid ta ei saa pilvedele öelda: ”Laske täna õhtul vihma tulla.” Ta peab tegema, mis vaja, kündma põldu, seemne mulda pistma ja õppima vaatlemise kaudu kannatlikkuse kunsti.
Tuleb aegu, mil ta on lohutu, sest tema saak läheb hukka ja ta näeb, et tema töö on olnud asjatu. Ka inimesel, kes asus oma unistusi järgima, on hetki, mil ta oma valikut kahetseb ja ihkab vaid tagasi minna ja leida töö, mis aitaks hinge sees hoida.
Kuid järgmisel päeval täidab iga töölise ja iga rännumehe südant jälle rõõm ja usaldus. Mõlemad näevad Anni vilju ja tunnevad neist rõõmu.
Sest mõlemad laulavad sama laulu: rõõmulaulu neile usaldatud ülesandest.
Luuletaja sureks nälga, kui poleks karjust. Karjus sureks kurvastusest, kui ta ei saaks laulda luuletaja sõnadega.
Anni kaudu annad sa teistele võimaluse ennast armastada.
Ja selle kaudu, mida teistele kingid, õpetad neid armastama.”
Ma uinusin ja nägin, et elu on vaid Rõõm.
Ma ärkasin ja avastasin, et elu on Kohus.
Ma mõistsin, mis on mu Kohus ja avastasin, et elu on Rõõm.
Töö kaudu ilmutab end Armastus, mis inimesi ühendab. Selle kaudu mõistame, et me ei suuda elada teisteta ja et teisedki vajavad meid.
On kahte sorti tööd.
Ühte tehakse vaid kohustusest, igapäevase leiva teenimiseks. Sel puhul müüvad inimesed oma aega, taipamata, et tagasi osta seda enam ei saa. Nad unistavad kogu elu päevast, mil saavad lõpuks ometi puhata. Kui see päev kätte jõuab, on nad juba liiga vanad, et maitsta, mida elu võib pakkuda.Need inimesed ei vastuta iial oma tegude eest. Nad ütlevad: ”Mul pole valikut.”
Kuid on ka teistsugust tööd.
Ka seda teevad inimesed igapäevase leiva teenimiseks, kuid nad püüavad iga viivu täita pühendumuse ja ligimesearmastusega. Ja seda tööd nimetame Anniks. Sest kaks inimest võivad küll valmistada täpselt samadest toiduainetest üht ja sama rooga, kuid üks neist paneb oma töösse armastuse, teine aga tahab vaid kõhtu täis saada. Tulemus on täiesti erinev, kuigi armastust ei saa silmaga näha ega kaaluga kaaluda.
Andide eest tasutakse alati. Mida rohkem inimene oma armastust jagab, seda suuremaks tema armastus kasvab.
Kui Jumalik vägi kord maailmakõiksuse liikuma pani, said kõik tähed ja taevakehad, kõik metsad ja mered, kõik mäed ja orud võimaluse Loomises kaasa lüüa. Ja niisama kõik inimesed.
Osa inimesi ütles: ”Me ei taha. Me ei saa parandada tehtud vigu ega karistada ebaõigluse eest.”
Teised ütlesid: ”Omaenda higiga kastan ma põldu ja see ongi minu kiitus Loojale.”
Kuid tuli saatan ja sosistas mesikeeli: ”Sinu kohus on vinnata iga päev see kivimürakas mäe otsa, ja kui oled kohale jõudnud, veereb see jälle alla tagasi.”
Kõik, kes teda uskuma jäid, ütlesid: ”Elul pole muud mõtet kui ikka ja aina sama kohustusi täita.”
Need, kes kuradit uskuma ei jäänud, vastasid: ”Siis hakkan armastama kivi, mille pean mäe otsa vinnama. Nii on iga viiv tema kõrval hetk, mille veedan koos armastatuga.”
And on sõnadeta palve. Ja nagu iga palve, nõuab ka see korda – kuid kord ei ole orjus, vaid valik.
Pole mõtet öelda: ”Saatus on minu vastu ebaõiglane. Meil kõigil on vabadus armastada või vihata seda, mida teeme.
Kui armastame, siis leiame oma igapäevasest tegevusest rõõmu samamoodi nagu need, kes asusid oma unistusi järgima.
Mitte keegi ei saa ise teada, kui tähtis ja suur on tema töö. Selles peitubki Anni saladus ja ilu: meile usaldati ülesanne ja meie peame seda usaldama.
Põllumees võib maad harida, kuid ta ei saa pilvedele öelda: ”Laske täna õhtul vihma tulla.” Ta peab tegema, mis vaja, kündma põldu, seemne mulda pistma ja õppima vaatlemise kaudu kannatlikkuse kunsti.
Tuleb aegu, mil ta on lohutu, sest tema saak läheb hukka ja ta näeb, et tema töö on olnud asjatu. Ka inimesel, kes asus oma unistusi järgima, on hetki, mil ta oma valikut kahetseb ja ihkab vaid tagasi minna ja leida töö, mis aitaks hinge sees hoida.
Kuid järgmisel päeval täidab iga töölise ja iga rännumehe südant jälle rõõm ja usaldus. Mõlemad näevad Anni vilju ja tunnevad neist rõõmu.
Sest mõlemad laulavad sama laulu: rõõmulaulu neile usaldatud ülesandest.
Luuletaja sureks nälga, kui poleks karjust. Karjus sureks kurvastusest, kui ta ei saaks laulda luuletaja sõnadega.
Anni kaudu annad sa teistele võimaluse ennast armastada.
Ja selle kaudu, mida teistele kingid, õpetad neid armastama.”
| und pole 29. jaanuar 2018, kl 01.54 |
Miks on mõnel rohkem edu kui teisel?
Edu ei tule teiste tunnustusest. See on südamega istutatud seemnest tõusnud vili.Kui jõuab kätte lõikusaeg, võid endale öelda: ”Mul on hästi läinud.” Sinu tööd tunnustatakse, sest sa ei ole töötanud mitte ainult hinges püsimise pärast, vaid ligimisearmastusest.
Sul läks korda alustatu lõpetada, kuigi sa ei osanud ette näha lõkse oma teel. Ja kui sinu ind rauges, sest kohtasid teel raskusi, võtsid sa appi korra. Ja kui kord ähvardas väsimuse pärast kaduda, kasutasid sa puhkusehetki selleks, et mõelda oma tulevaste sammude üle.
Sa ei lasknud ennast halvata lüüasaamisest, mida tuleb ette igaühel, kes julgeb riskida ja midagi ette võtab. Kui sul tärkas mõte, millest ei tulnud midagi, ei jäänud sa kaotatut kahetsema.
Hiilgushetkedel ei jäänud sa loorberitele puhkama. Sest sa polnud veel sihile jõudnud.
Ja kui taipasid, et pead abi paluma, ei tundnud sa end alandatuna. Kui mõistsid, et keegi vajab sinu abi, näitasid sa talle kõike, mida olid õppinud, ega arvanud, et reedad nõnda suuri saladusi või et teised sind ära kasutavad.
Sest kes koputab, sellele avatakse.
Kes küsib, sellele antakse.
Kes lohutab, leiab ka ise lohtust
Kuigi see kõik ei pruugi juhtuda siis, kui sina ootad, saad sa varem või hiljem näha oma helduse vilju. Edu tuleb nende juurde, kes ei raiska aega, et võrrelda oma tegevust sellega, mida teised teevad. Edu tuleb selle majja, kes iga päev ütleb: ”Annan endast parima.”
Inimesed, kes otsivad vaid edu, ei leia seda peaaegu iial, sest edu ei ole eesmärk iseenesest, vaid tagajärg. Kinnismõttest pole mingit kasu, see juhib meid valele teele ja röövib lõpuks elurõõmu.
Rikas pole mitte see, kel on mäekõrgune kullahunnik. Rikas on see, kes elab iga viimse kui viivu ühenduses armastuse väega.
Siht peab silme ees olema. Kuid edasi liikudes ei tee paha vahel seisma jääda ja imetleda vaadet enda ümber. Iga sammuga näed pisut kaugemale ja avastad asju, mida polnud varem märganudki.
Noil hetkil on tähtis mõelda: ”Ega mu väärtused muutunud ole? Kas ma püüan teistele meeldida ja teha, mida minult oodatakse, või olen päriselt kindel, et panen oma töösse kogu oma innu ja hinge? Kas ma tahan iga hinna eest edu saavutada või tahan olla edukas sellepärast, et suudan täita oma päevad Armastusega?”
See ongi tõeline edu: rikastada elu, mitte täita kirste kullaga.
Sest inimene võib öelda: ”Ma kulutan raha, et külvata, lõigata, istutada ja täita oma salved saagiga, et mul millestki puudust ei tuleks.” Aga kui saabub Kutsumata Külaline, selgub, et kõik tema pingutused olid asjata.
Kel kõrvad, see kuulgu.
Ära otsi lühemat teed, vaid käi oma teed nii, et iga sinu tegu muudaks mulla viljakamaks ja maastiku kaunimaks.
Ära püüa olla Aja peremees. Kui korjad viljad liiga vara, on need toored ega paku rõõmu mitte kellelegi. Kui otsustad kas hirmu või ebakindluse pärast oma andide jagamise edasi lükata, lähevad viljad mädanema.
Seepärast pea külvi ja lõikuse vahel parajat vahet.
Seejärel oota muutumise imet.
Kuni jahvatatud vili on veel ahjus, ei saa seda kutsuda leivaks.
Kuni sõnad pole kurgust valla pääsenud, ei saa neid kutsuda luuletuseks.
Kuni töökad käed ei ole niite lõimeks kudunud, ei saa neid kutsuda kangaks.
Edu ei tule teiste tunnustusest. See on südamega istutatud seemnest tõusnud vili.Kui jõuab kätte lõikusaeg, võid endale öelda: ”Mul on hästi läinud.” Sinu tööd tunnustatakse, sest sa ei ole töötanud mitte ainult hinges püsimise pärast, vaid ligimisearmastusest.
Sul läks korda alustatu lõpetada, kuigi sa ei osanud ette näha lõkse oma teel. Ja kui sinu ind rauges, sest kohtasid teel raskusi, võtsid sa appi korra. Ja kui kord ähvardas väsimuse pärast kaduda, kasutasid sa puhkusehetki selleks, et mõelda oma tulevaste sammude üle.
Sa ei lasknud ennast halvata lüüasaamisest, mida tuleb ette igaühel, kes julgeb riskida ja midagi ette võtab. Kui sul tärkas mõte, millest ei tulnud midagi, ei jäänud sa kaotatut kahetsema.
Hiilgushetkedel ei jäänud sa loorberitele puhkama. Sest sa polnud veel sihile jõudnud.
Ja kui taipasid, et pead abi paluma, ei tundnud sa end alandatuna. Kui mõistsid, et keegi vajab sinu abi, näitasid sa talle kõike, mida olid õppinud, ega arvanud, et reedad nõnda suuri saladusi või et teised sind ära kasutavad.
Sest kes koputab, sellele avatakse.
Kes küsib, sellele antakse.
Kes lohutab, leiab ka ise lohtust
Kuigi see kõik ei pruugi juhtuda siis, kui sina ootad, saad sa varem või hiljem näha oma helduse vilju. Edu tuleb nende juurde, kes ei raiska aega, et võrrelda oma tegevust sellega, mida teised teevad. Edu tuleb selle majja, kes iga päev ütleb: ”Annan endast parima.”
Inimesed, kes otsivad vaid edu, ei leia seda peaaegu iial, sest edu ei ole eesmärk iseenesest, vaid tagajärg. Kinnismõttest pole mingit kasu, see juhib meid valele teele ja röövib lõpuks elurõõmu.
Rikas pole mitte see, kel on mäekõrgune kullahunnik. Rikas on see, kes elab iga viimse kui viivu ühenduses armastuse väega.
Siht peab silme ees olema. Kuid edasi liikudes ei tee paha vahel seisma jääda ja imetleda vaadet enda ümber. Iga sammuga näed pisut kaugemale ja avastad asju, mida polnud varem märganudki.
Noil hetkil on tähtis mõelda: ”Ega mu väärtused muutunud ole? Kas ma püüan teistele meeldida ja teha, mida minult oodatakse, või olen päriselt kindel, et panen oma töösse kogu oma innu ja hinge? Kas ma tahan iga hinna eest edu saavutada või tahan olla edukas sellepärast, et suudan täita oma päevad Armastusega?”
See ongi tõeline edu: rikastada elu, mitte täita kirste kullaga.
Sest inimene võib öelda: ”Ma kulutan raha, et külvata, lõigata, istutada ja täita oma salved saagiga, et mul millestki puudust ei tuleks.” Aga kui saabub Kutsumata Külaline, selgub, et kõik tema pingutused olid asjata.
Kel kõrvad, see kuulgu.
Ära otsi lühemat teed, vaid käi oma teed nii, et iga sinu tegu muudaks mulla viljakamaks ja maastiku kaunimaks.
Ära püüa olla Aja peremees. Kui korjad viljad liiga vara, on need toored ega paku rõõmu mitte kellelegi. Kui otsustad kas hirmu või ebakindluse pärast oma andide jagamise edasi lükata, lähevad viljad mädanema.
Seepärast pea külvi ja lõikuse vahel parajat vahet.
Seejärel oota muutumise imet.
Kuni jahvatatud vili on veel ahjus, ei saa seda kutsuda leivaks.
Kuni sõnad pole kurgust valla pääsenud, ei saa neid kutsuda luuletuseks.
Kuni töökad käed ei ole niite lõimeks kudunud, ei saa neid kutsuda kangaks.
| öö. 29. jaanuar 2018, kl 10.57 |
Ilusaid sõnu ütlevad luuletajad. Kord kirjutas keegi:
Ma uinusin ja nägin, et elu on vaid Rõõm.
Ma ärkasin ja avastasin, et elu on Kohus.
Ma mõistsin, mis on mu Kohus ja avastasin, et elu on Rõõm.
Töö kaudu ilmutab end Armastus, mis inimesi ühendab. Selle kaudu mõistame, et me ei suuda elada teisteta ja et teisedki vajavad meid.
On kahte sorti tööd.
Ühte tehakse vaid kohustusest, igapäevase leiva teenimiseks. Sel puhul müüvad inimesed oma aega, taipamata, et tagasi osta seda enam ei saa. Nad unistavad kogu elu päevast, mil saavad lõpuks ometi puhata. Kui see päev kätte jõuab, on nad juba liiga vanad, et maitsta, mida elu võib pakkuda.Need inimesed ei vastuta iial oma tegude eest. Nad ütlevad: ”Mul pole valikut.”
Kuid on ka teistsugust tööd.
Ka seda teevad inimesed igapäevase leiva teenimiseks, kuid nad püüavad iga viivu täita pühendumuse ja ligimesearmastusega. Ja seda tööd nimetame Anniks. Sest kaks inimest võivad küll valmistada täpselt samadest toiduainetest üht ja sama rooga, kuid üks neist paneb oma töösse armastuse, teine aga tahab vaid kõhtu täis saada. Tulemus on täiesti erinev, kuigi armastust ei saa silmaga näha ega kaaluga kaaluda.
Andide eest tasutakse alati. Mida rohkem inimene oma armastust jagab, seda suuremaks tema armastus kasvab.
Kui Jumalik vägi kord maailmakõiksuse liikuma pani, said kõik tähed ja taevakehad, kõik metsad ja mered, kõik mäed ja orud võimaluse Loomises kaasa lüüa. Ja niisama kõik inimesed.
Osa inimesi ütles: ”Me ei taha. Me ei saa parandada tehtud vigu ega karistada ebaõigluse eest.”
Teised ütlesid: ”Omaenda higiga kastan ma põldu ja see ongi minu kiitus Loojale.”
Kuid tuli saatan ja sosistas mesikeeli: ”Sinu kohus on vinnata iga päev see kivimürakas mäe otsa, ja kui oled kohale jõudnud, veereb see jälle alla tagasi.”
Kõik, kes teda uskuma jäid, ütlesid: ”Elul pole muud mõtet kui ikka ja aina sama kohustusi täita.”
Need, kes kuradit uskuma ei jäänud, vastasid: ”Siis hakkan armastama kivi, mille pean mäe otsa vinnama. Nii on iga viiv tema kõrval hetk, mille veedan koos armastatuga.”
And on sõnadeta palve. Ja nagu iga palve, nõuab ka see korda – kuid kord ei ole orjus, vaid valik.
Pole mõtet öelda: ”Saatus on minu vastu ebaõiglane. Meil kõigil on vabadus armastada või vihata seda, mida teeme.
Kui armastame, siis leiame oma igapäevasest tegevusest rõõmu samamoodi nagu need, kes asusid oma unistusi järgima.
Mitte keegi ei saa ise teada, kui tähtis ja suur on tema töö. Selles peitubki Anni saladus ja ilu: meile usaldati ülesanne ja meie peame seda usaldama.
Põllumees võib maad harida, kuid ta ei saa pilvedele öelda: ”Laske täna õhtul vihma tulla.” Ta peab tegema, mis vaja, kündma põldu, seemne mulda pistma ja õppima vaatlemise kaudu kannatlikkuse kunsti.
Tuleb aegu, mil ta on lohutu, sest tema saak läheb hukka ja ta näeb, et tema töö on olnud asjatu. Ka inimesel, kes asus oma unistusi järgima, on hetki, mil ta oma valikut kahetseb ja ihkab vaid tagasi minna ja leida töö, mis aitaks hinge sees hoida.
Kuid järgmisel päeval täidab iga töölise ja iga rännumehe südant jälle rõõm ja usaldus. Mõlemad näevad Anni vilju ja tunnevad neist rõõmu.
Sest mõlemad laulavad sama laulu: rõõmulaulu neile usaldatud ülesandest.
Luuletaja sureks nälga, kui poleks karjust. Karjus sureks kurvastusest, kui ta ei saaks laulda luuletaja sõnadega.
Anni kaudu annad sa teistele võimaluse ennast armastada.
Ja selle kaudu, mida teistele kingid, õpetad neid armastama.”
Ma uinusin ja nägin, et elu on vaid Rõõm.
Ma ärkasin ja avastasin, et elu on Kohus.
Ma mõistsin, mis on mu Kohus ja avastasin, et elu on Rõõm.
Töö kaudu ilmutab end Armastus, mis inimesi ühendab. Selle kaudu mõistame, et me ei suuda elada teisteta ja et teisedki vajavad meid.
On kahte sorti tööd.
Ühte tehakse vaid kohustusest, igapäevase leiva teenimiseks. Sel puhul müüvad inimesed oma aega, taipamata, et tagasi osta seda enam ei saa. Nad unistavad kogu elu päevast, mil saavad lõpuks ometi puhata. Kui see päev kätte jõuab, on nad juba liiga vanad, et maitsta, mida elu võib pakkuda.Need inimesed ei vastuta iial oma tegude eest. Nad ütlevad: ”Mul pole valikut.”
Kuid on ka teistsugust tööd.
Ka seda teevad inimesed igapäevase leiva teenimiseks, kuid nad püüavad iga viivu täita pühendumuse ja ligimesearmastusega. Ja seda tööd nimetame Anniks. Sest kaks inimest võivad küll valmistada täpselt samadest toiduainetest üht ja sama rooga, kuid üks neist paneb oma töösse armastuse, teine aga tahab vaid kõhtu täis saada. Tulemus on täiesti erinev, kuigi armastust ei saa silmaga näha ega kaaluga kaaluda.
Andide eest tasutakse alati. Mida rohkem inimene oma armastust jagab, seda suuremaks tema armastus kasvab.
Kui Jumalik vägi kord maailmakõiksuse liikuma pani, said kõik tähed ja taevakehad, kõik metsad ja mered, kõik mäed ja orud võimaluse Loomises kaasa lüüa. Ja niisama kõik inimesed.
Osa inimesi ütles: ”Me ei taha. Me ei saa parandada tehtud vigu ega karistada ebaõigluse eest.”
Teised ütlesid: ”Omaenda higiga kastan ma põldu ja see ongi minu kiitus Loojale.”
Kuid tuli saatan ja sosistas mesikeeli: ”Sinu kohus on vinnata iga päev see kivimürakas mäe otsa, ja kui oled kohale jõudnud, veereb see jälle alla tagasi.”
Kõik, kes teda uskuma jäid, ütlesid: ”Elul pole muud mõtet kui ikka ja aina sama kohustusi täita.”
Need, kes kuradit uskuma ei jäänud, vastasid: ”Siis hakkan armastama kivi, mille pean mäe otsa vinnama. Nii on iga viiv tema kõrval hetk, mille veedan koos armastatuga.”
And on sõnadeta palve. Ja nagu iga palve, nõuab ka see korda – kuid kord ei ole orjus, vaid valik.
Pole mõtet öelda: ”Saatus on minu vastu ebaõiglane. Meil kõigil on vabadus armastada või vihata seda, mida teeme.
Kui armastame, siis leiame oma igapäevasest tegevusest rõõmu samamoodi nagu need, kes asusid oma unistusi järgima.
Mitte keegi ei saa ise teada, kui tähtis ja suur on tema töö. Selles peitubki Anni saladus ja ilu: meile usaldati ülesanne ja meie peame seda usaldama.
Põllumees võib maad harida, kuid ta ei saa pilvedele öelda: ”Laske täna õhtul vihma tulla.” Ta peab tegema, mis vaja, kündma põldu, seemne mulda pistma ja õppima vaatlemise kaudu kannatlikkuse kunsti.
Tuleb aegu, mil ta on lohutu, sest tema saak läheb hukka ja ta näeb, et tema töö on olnud asjatu. Ka inimesel, kes asus oma unistusi järgima, on hetki, mil ta oma valikut kahetseb ja ihkab vaid tagasi minna ja leida töö, mis aitaks hinge sees hoida.
Kuid järgmisel päeval täidab iga töölise ja iga rännumehe südant jälle rõõm ja usaldus. Mõlemad näevad Anni vilju ja tunnevad neist rõõmu.
Sest mõlemad laulavad sama laulu: rõõmulaulu neile usaldatud ülesandest.
Luuletaja sureks nälga, kui poleks karjust. Karjus sureks kurvastusest, kui ta ei saaks laulda luuletaja sõnadega.
Anni kaudu annad sa teistele võimaluse ennast armastada.
Ja selle kaudu, mida teistele kingid, õpetad neid armastama.”
Lisa postitus