Ilusaid sõnu ütlevad luuletajad. Kord kirjutas keegi:
Ma uinusin ja nägin, et elu on vaid Rõõm.
Ma ärkasin ja avastasin, et elu on Kohus.
Ma mõistsin, mis on mu Kohus ja avastasin, et elu on Rõõm.
Töö kaudu ilmutab end Armastus, mis inimesi ühendab. Selle kaudu mõistame, et me ei suuda elada teisteta ja et teisedki vajavad meid.
On kahte sorti tööd.
Ühte tehakse vaid kohustusest, igapäevase leiva teenimiseks. Sel puhul müüvad inimesed oma aega, taipamata, et tagasi osta seda enam ei saa. Nad unistavad kogu elu päevast, mil saavad lõpuks ometi puhata. Kui see päev kätte jõuab, on nad juba liiga vanad, et maitsta, mida elu võib pakkuda.Need inimesed ei vastuta iial oma tegude eest. Nad ütlevad: ”Mul pole valikut.”
Kuid on ka teistsugust tööd.
Ka seda teevad inimesed igapäevase leiva teenimiseks, kuid nad püüavad iga viivu täita pühendumuse ja ligimesearmastusega. Ja seda tööd nimetame Anniks. Sest kaks inimest võivad küll valmistada täpselt samadest toiduainetest üht ja sama rooga, kuid üks neist paneb oma töösse armastuse, teine aga tahab vaid kõhtu täis saada. Tulemus on täiesti erinev, kuigi armastust ei saa silmaga näha ega kaaluga kaaluda.
Andide eest tasutakse alati. Mida rohkem inimene oma armastust jagab, seda suuremaks tema armastus kasvab.
Kui Jumalik vägi kord maailmakõiksuse liikuma pani, said kõik tähed ja taevakehad, kõik metsad ja mered, kõik mäed ja orud võimaluse Loomises kaasa lüüa. Ja niisama kõik inimesed.
Osa inimesi ütles: ”Me ei taha. Me ei saa parandada tehtud vigu ega karistada ebaõigluse eest.”
Teised ütlesid: ”Omaenda higiga kastan ma põldu ja see ongi minu kiitus Loojale.”
Kuid tuli saatan ja sosistas mesikeeli: ”Sinu kohus on vinnata iga päev see kivimürakas mäe otsa, ja kui oled kohale jõudnud, veereb see jälle alla tagasi.”
Kõik, kes teda uskuma jäid, ütlesid: ”Elul pole muud mõtet kui ikka ja aina sama kohustusi täita.”
Need, kes kuradit uskuma ei jäänud, vastasid: ”Siis hakkan armastama kivi, mille pean mäe otsa vinnama. Nii on iga viiv tema kõrval hetk, mille veedan koos armastatuga.”
And on sõnadeta palve. Ja nagu iga palve, nõuab ka see korda – kuid kord ei ole orjus, vaid valik.
Pole mõtet öelda: ”Saatus on minu vastu ebaõiglane. Meil kõigil on vabadus armastada või vihata seda, mida teeme.
Kui armastame, siis leiame oma igapäevasest tegevusest rõõmu samamoodi nagu need, kes asusid oma unistusi järgima.
Mitte keegi ei saa ise teada, kui tähtis ja suur on tema töö. Selles peitubki Anni saladus ja ilu: meile usaldati ülesanne ja meie peame seda usaldama.
Põllumees võib maad harida, kuid ta ei saa pilvedele öelda: ”Laske täna õhtul vihma tulla.” Ta peab tegema, mis vaja, kündma põldu, seemne mulda pistma ja õppima vaatlemise kaudu kannatlikkuse kunsti.
Tuleb aegu, mil ta on lohutu, sest tema saak läheb hukka ja ta näeb, et tema töö on olnud asjatu. Ka inimesel, kes asus oma unistusi järgima, on hetki, mil ta oma valikut kahetseb ja ihkab vaid tagasi minna ja leida töö, mis aitaks hinge sees hoida.
Kuid järgmisel päeval täidab iga töölise ja iga rännumehe südant jälle rõõm ja usaldus. Mõlemad näevad Anni vilju ja tunnevad neist rõõmu.
Sest mõlemad laulavad sama laulu: rõõmulaulu neile usaldatud ülesandest.
Luuletaja sureks nälga, kui poleks karjust. Karjus sureks kurvastusest, kui ta ei saaks laulda luuletaja sõnadega.
Anni kaudu annad sa teistele võimaluse ennast armastada.
Ja selle kaudu, mida teistele kingid, õpetad neid armastama.”