Armastus kaotab vahel sära,
aga ei taha minna me seest veel ära.
Sest südamevalust on saanud luule,
kui mälestuslindid seotuna puule.
See armastus oli kui raamat mis köitis meeli,
iga läbiloetud lehekülg puudutas kui pillikeeli.
Seal oli tõuse ja mõõne ning kirgedetuld,
kui lõpuks selgub ikka et kõik pole kuld.
Raamat sai läbi ja sulgeme kaane,
kuid meenutame vaid head nii kuis saame.
Hingederaamatusse jätsime endast maha kande,
kui suurima kingituse ja vaimuande.
See pole lõpp vaid uue algus,
meie mõlema peale paistab veel armastusevalgus.