Ma ei teagi, miks just sina mind nii häirima oled jäänud. Ei ole see ju esimene kord, kui nii läheb. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et sina oled üks esimesi, kelle puhul siiralt uskusin, et huvi võiks olla kahepoolne. Ehk sai mu ego lihtsalt haiget, et nii loll olin. Muret teeb ka see, et kohe aru ei saanud, mis mängu sa mängid. Tavaliselt olen sinusugused ju kilomeetri kauguselt ära tundnud, kuid sinuga tõsimeeli uskusin, et sul võiks minu vastu mingisugune tõmme olla. Loll olin ja mis kõige vastikum, vaatamata sellele kõigele, kui mõtlen tagasi koosveedetud ajale, kisub nägu endiselt naerule. Mul oli nii tore ja pealtnäha oli ka sinul hea olla. Mis kurat sunnib inimesi niimoodi teistega mängima ja valetama, ma ei hakka seda vist mitte kunagi mõistma, kuigi tundub, et ainuke viis end siin maailmas veidigi säästa on sama moodi teistele hinge sülitada. Tee enne, kui sulle tehakse.
Ei tahaks küll nii mõelda ja olen kaua sellise negatiivsuse vastu võidelnud, aga paratamatult kisuvad mõtted jälle sinna, et kuidas ma üldse saingi mõelda, et kellelegi meeldida võiksin, loll ja inetu ja mõttetu nagu ma olen. Pole elus mitte kunagi mitte kellelegi korda läinud, miks peakski see kunagi muutuma. Ei tohi ennast halbade mõtetega saboteerida, aga kui kogu elukogemus toetab seda negatiivsust, siis äkki oleks hoopis aeg vihjest aru saada?
Kuradi vastik on olla, anna veel inimesele võimalus...

Ma võiks täpselt sama kirja praegu kirjutada, tunnen ennast hetkel just samamoodi, hakkasingi mõtlema, et nagu minu kirjutatud :)

Teemaalgataja, kui vana oled muidu?

Eks meil kõigil ole vahest selline tunne, et ei ole mõttetumat, koledamat, nõmedamat inimest kui mina olemas aga ei ole see nii, me kõik omamoodi toredad, küll see päike sealt pilve tagant ka meile paistab ükspäev.

23 olen. Sõbrannad kõrval loovad juba peresid, mul pole ühtegi suhte moodi suhetki olnud. Tahaks kedagi, kellega seigelda ja lõbusalt aega veeta ning elu tundma õppida, mind aga tahetakse heal juhul üheks õhtuks, enamasti oma naise kõrvalt ja kui ma selle variandiga nõus ei ole, ongi kogu lugu. Temaga oli nii tore, kohtusime korduvalt, helistasime, kirjutasime, ja siis kogu lugu. Kuigi eks see ole ka mõistetav, kui nii palju tüdrukuid korraga käigus, ongi kindlasti raske kõigiga ühendust pidada :)
Et ma ka nii haledalt õnge läksin, vanduma paneb.

Üldiselt on ikka nii, et mida külvad seda lõikad. Võibolla oled endast seiklushimulise naisterahva mulje jätnud ja mehed selliseid naisi reeglina väga tõsiselt ei võta.

Ongi, VÕTA SUHU PETS, LIHTSALT VÕTA SUHU RAISK:'(

Sa oled nii NOOR veel, seetõttu ära satu meeleheitesse. Ma saaks aru, et 10 aasta pärast kurvastad samal teemal, aga praegu pole mõtet. Mis sulle annaks, kui 23-aastaselt pere looksid ja lapse saaksid? Siis on sul 30. eluaastaks kõrini kogu pereelust, sest noorus jäi vahele.
Jah, ma tean, ise tundsin ennast kah 23 aastasena väga "vanana", nüüd naeran selle peale. Vilest lohutus, aga naudi noorust ja kui läks see inimene, siis tuleb parem asemele. Samas, ega sa ju ei tea, kas teie lugu on läbi, võibolla alles poole peal.

Ei tahagi praegu peret luua, vaid tahaks lihtsalt kellegagi koos olla. Kuidas saaksingi üldse tulevikus mingisuguse pere peale mõelda, kui ma pole mitte kunagi mitte kellegagi isegi kauem kui mõni päev koos olemist ja pisikesi tülisid ja koos elamist proovinud. Ma ei oskagi olla kellegagi enam varsti, sest muutun aina eraklikumaks. Mis nooruse nautimine see selline on, kui päevast-päeva peale tööd üksi kodus konutad, või üksi söömas või kinos või teatris käid, või üksi reisid.
Mis antud noormehesse puutub, siis see on läbi, mul ei ole mingisugust mitmenaisepidajat vaja. Ainult, kuidas ma nii loll olla sain ja kohe ei näinud, millise inimesega tegu on. Varem olen temasugused hetkega ära tundnud ja eemale hoidnud, aga temaga läksin nii, NII haledalt õnge ja ma ei saa aru, kuidas mu sisetunne mind niimoodi alt vedas.
Pole neid paremaid ka mitte kuskil, käesoleva aasta jooksul on tema ainukene olnud, kes natukenegi kauem kui 10 minutit minu vastu huvi ilmutas ja seda lausa kaine peaga. Šansid on head, eksole. Seda ma peangi silmas, kui ütlen, et senine kogemus vaid kinnitabki veendumust, et midagi ma väärt ei ole ja keegi mind ei taha. Seda "tuleb parem" juttu ma olen juba aastaid kuulnud, ei ole isegi mitte ühtegi poolhead olnud, paremast rääkimata.

To KenaTartuMees: 2 partnerit 23 eluaasta jooksul just erilise litsi tunnus vist ei ole, aga samas ega ma ei tea, ega saa kontrollida seda, mida teised minust arvavad, nii et võib-olla on sul õigus. Võib-olla peakski lihtsalt neile sama moodi tegema nagu mulle on tehtud ja meesteõgijaks hakkama - kui enam ei looda, et keegi midagi head arvata võiks, ei saa ju ka pettuda.

Tuttav maailmavalu, aga nüüd 15 aastat vanemana ja targemana ütlen, et mõttetu oli niiviisi nooruses põdeda. Elu võib palju üllatusi pakkuda.

Võib-olla on sul õigus, kuid 15 aastat tundub hirmus pikk aeg üksi ja õnnetu olemiseks, olgu ma sealjuures kuitahes lootusrikas, eriti võttes arvesse seda, et viimased 8-9 aastat (võttes aluseks, et poiste vastu tekkis huvi umbes 14-15 aastaselt) pole mul sugugi õnne olnud. Põdemine on muidugi mõttetu ja on ju selge, et kibestunud ja maailmas pettunud inimesega ei saagi keegi koos olla tahta, aga kui kogemused absoluutselt optimismi ei toeta, siis on olukord pehmeltöeldes s***.

Jälle klišee ja vanainimese jutt, aga alles ma olin 23, vahepealne aeg möödus märkamatult. Liiga vähe aega, et seda õnnetult veeta, on minu sõnum sulle.
Aga sa oled ju meestega tutvunud, nad on sinu vastu huvi üles näidanud? Siis pole ju asi lootusetu.

Anna andeks, aga ma ei oska midagi positiivset näha selles, kui mõni maani täis tüüp mulle keelt kõrva ajab või 40-aastane vanamees silma teeb. Mitte keegi ei ole mitte kunagi minust huvitatud olnud. Minu kehast võib-olla jah, aga mitte minust. Ja iga järgnev kogemus muudab mind aina umbusklikumaks ja lõpuks ma enam ei usugi üldse, et keegi võiks minust päriselt hästi arvata. Ma juba praegu peaaegu, et ei usu, kuigi nagu näha, natuke siiski tahtsin uskuda, muidu poleks see noormees niimoodi mu tundeid kõigutada suutnud.
Ja ma tean, et aeg läheb kiiresti, enamus mu noorusest on ju raisatud, ma pole mitte mingisugust elu elanud. Käega löömise tunne on vahel, milleks see kõik, lõpuks ootab ju ikka haud, miks seda vahepealset jama vaja on. Muidugi, toredaid hetki on ka, aga neid on nii harva ja need on nii üürikesed, et aina raskem on ennast veenda, et neid võiks veel tulla. Ma tahaks väga õnnelik olla, aga kaua sa ikka hambad ristis naeratust teeskled? Vahel oleks vaja natukene midagi, mis kinnitaks, et oled õigel teel, et asjad lähevad korda, aga mitte midagi sellist ei ole. Mingil hetkel lihtsalt enam ei jõua.

Sul on lihtsalt masendus hetkel, aga see läheb mööda.
Ma võiksin sulle kümneid lugusid rääkida, kuidas inimesed on sõltumata east ja eelnevast elust leidnud endale õige inimese kõrvale. Ühel hetkel see juhtub ja vahel kõige kummalisemat laadi kokkusattumuste läbi.

on inimene avastanud, et üksinda on kõige parem

Võib-olla ongi üksi kõige parem, kuid kui mul pole olnud võimalustki alternatiivi proovida, siis kõlab selline jutt üsna hapude viinamarjade moodi.