Olin Teda alati märganud, vahel avastanud end Talle mõeldes. Me teed kohtusid vahel, aga ma ei mõelnud kunagi, et võiks tulla midagi enamat.
Aga nüüd, mil kuulsin, kui Ta lõpetas oma noore elu kellegi pärast, kes tegi Ta õnnetuks, mõtlen, mis kõik oleks võinud olla, kui oleksin äkki üritanud. Üritanud olemas olla. Kasvõi sõbrana lihtsalt, sest mina tean, mis on valu. Armuvalu. Olen pidanud kohutavalt piinlema, aga suutsin leida väljapääsu sealt, kus arvasin seda mitte olevat.
Tundsin Teda vähe, praktiliselt üldse mitte, aga nii valus on nüüd. Miks?
Igal õhtul nutan, igal tunnil igas päevas mõtlen nüüd Temale. Märkasin seda kurbust Ta pilgus alati, kui Teda nägin, aga miks ma ei aimanud? Miks teised ei aimanud? Ja nüüd on hilja....

Saan nüüd vaid öelda, nagu Rose ütles ''Titanicus'' Jack'i kohta: Ta elab nüüd vaid mu mälestustes. Vähemasti mul on Tema piltki, Rese'il seda polnud..

Paraku nii juba on, et enne ei hoolita, kui tagajärjed olemas. Mõni ei hooli isegi siis

Mida iganes sa ei tunneks ega teeks, tagasipöördumatud sündmused on juba toimunud.

Palun püüa mõista, et:
1. Sina pole juhtunus mingil määral süüdi.
2. Sinu kurvastus ja hingevalu ei muuda juhtunut olematuks.

ja kindlasti see kes ta õnnetuks tegi ei olnud ka süüdi eks?

ei, ei olnud kellegi süü. See on inimese isiklik otsus. Ja sageli tehtud selle eesmärgiga, et mahajääjatel oleks võimalikult halb. Seega isekas otsus.

Ma tahaks näha nii mõnegi selle foorumis külastaja aju röntgenpilti.

Inimese isiklik otsus küll, aga hoopis see iseka otsusega mahajääjatele teadlikult valutegemise jutt on sageli lihtsalt mahajääjate isekas eneselohutus või selline enesekesksus, kus tegelikult ikka oma (st mahajääjate) valu kõige suuremaks peetakse.

Armuvalu läheb üle - varem või hiljem, kõik muud sarnased valud ja pettumused ka. Süütunne (ka siis kui ise kuidagi süüdi ei saa olla) ja lähedase kaotusvalu on kraad kangem kraam, see võib kesta ka üle 20 aasta. Isiklikust kogemusest tean.
Miks enesetapjad ei mõtle, et nemad saavad oma valust lahti aga kõik nende lähedased peavad elama sellega kaua,kaua.

võta teatavaks et mõnel inimesel ei olegi lähedasi. siis võivad teised talle s.tta keerata küll onju?

Arvan, et paljud enesetapjad mõtlevad lähedasi tabavale valule enne korduvalt ja põhjalikult, tundes seejuures ise suurt süütunnet ja valu, aga siis ühel hetkel ei suuda ega oska nad enam kuidagi oma eluga toime tulla ning teevad siiski suitsiidi. Kindlasti leidub ka selliseid, kes enesetapu läbi tõesti kellelegi (lähedasele) meelega võimalikult palju haiget tahavad teha, aga kõigi enesetapjate eesmärk see kindlasti pole.

aga õigesti tegi. pole mõtet siin põrgus passida.