Ma tahan ennast ära tappa. Juba pikemat aega. AInus, mis või kes mind vee peal hoiab, on mu noorem poeg... ´Jah, mu lastel on erinevad isad, vanemal on tugev tagala. Nooremal olen ainult mina... Iga kord, kui tahan sillalt alla hüpata, mõtlen, kuidas mu noormea poja hommik välja näeks... Ja siis ma ei tee seda. Aga ma ei näe ka väljapääsu, olen nii ummikus...

Elus pole väljapääsmatuid olukordi. Olen samuti tundnud, et ei taha enam elada, sest elu on tundunud ebaõiglane ja täis pettumusi. Ühe enesetapukatse olen edutult (õnneks) läbi teinud. Ei ole minugi lapsed ühe isa omad, kuid see polegi lõpuks ju oluline.
Tuleb ennast kokku võtta ja eluga edasi minna - ükskõik, mis või kes meid masendusse on viinud. Abi võib olla mõnest raamatust, ajakirjast või veebisaidist, kust kindlasti endale mõne iva, elumõtte ning jõu leiad.
Usu, elu ei olegi kõigile ühtmoodi kerge. Aga mida raskemaid takistusi ületanud oleme, seda õnnelikumad me oleme.

Soovin Sulle kõige paremat armas teemaalgataja!