sügisel õuna ju ikka näost alles näed, kes/mis ta on, mitte enne.
loen teie postitusi ja heldimuspisar tuleb silma: keegi veel hoolib õunapuudest.
sageli on aga just nii, et uusasukas/suvitaja alustab uut elu "kõige nõrgemate" hävitamisest. saag õunapuudele sisse ja maha. plats puhtaks. et ei võtaks ruumi, ei ajaks lehti, ei peaks tülika saagiga jahmerdama... tegelikult, mis see minu asi on (kuigi naabrina tean ja mäletan vbl veel , kuidas eelmised elanikud neid puid pidasid ja hoidsid), aga siis tehakse niisugust "mooodsat värki", et kuivanud tüvad jäetakse alles, kas kätepesunõu hoidjaks, lauajalaks või muidu postiks. just neid viimaseid on valus vaadata. üks kõva mees saagis maha 200aastase metsõunapuu, mis iga kevad õitses nagu hull. näe, ei mahtunud "elu peremehe" hinge.