Tere,

Olen mehega olnud koos 5 aastat ja meil on üsna kindel suhe, minu vanus 28 ja mees 29. Hetkel elame küll mehe vanemate majas, kuna maja on suur, kuid plaanime lähiajal oma korteri võtta, esialgu üürikorteri. Kunagi kindlasti on mõlemal soov maja ehitada.

Probleem on selles, et ma räägin mehele juba aasta-kaks lapsesaamise juttu, kuid mees ei taha üldse kuuldagi seda arutelu, nagu vihaga ütleb, et lõpeta ära, et mitte veel, et mida ma ajan närvi teda selle jutuga koguaeg. Ütleb koguaeg, et paari aasta pärast (Ka kaks aastat tagasi ütles, et paari aasta pärast).
Ta nagu ei taha suureks üldse saada. Mõtlen, et kui ootangi jälle need paar aastat, siis on sama jutt. Võib-olla polegi kunagi valmis? Ütlesin, et ma ei taha nii jätkata, kui pean koguaeg ootama. Minu bioloogiline kell ju tiksub, ei taha väga üle 30.vanuselt ka lapsi saada.
Olen küsinud, kas sa üldse tahad neid? Ütleb, et tahab kindlasti, aga mitte veel. Et kuna hetkel elame vanemate majas ka, et siis sellepärast, aga olen rääkinud, et kõik ju muutub ja raseduse aeg on ju 9 kuud, et selle aja jooksul on kõik võimalik, et nagunii ju plaanime omaette elama minna.
mees on pidulembeline ka ja meeldib palju sõpradega aega veeta nädalavahetustel, sest tema jaoks on nädalavahetus lõõgastumine, millega kaasneb alkohol ja sõbrad. Siis ju jääks neid nädalavahetusi vähemaks...

Ma ei tea enam, mida teha. Peale lapsejuttu olen mina see, kes võiks suu kinni pidada, nagu see oleks mingi tabu teema? Väga vihale ajab selline suhtumine:( Vahel mõtlen, et jätan ta, sest selline lapsik suhtumine ajab nutma...
Mida Sina soovitaksid mulle?

Mures Kessu

mees pole tahtnud Sind ärgi kosida ja Sina tahad talle lapsi sünnitada? selfe ju, et ta ei soovi SInuga lapsi, kuidas Sa aru ei saa. lihtsalt on üks tüüp mehi, kes ei suuda suhet lõpetada, sest nii on mugavam. ammu otsib seda, kellega laps saada ja et küll siis vahele jääb ja Sa ise ära lähed. kuigi ega eesti naine on võrdlemisi väärikuseta ju, ega ta ei lähe kuskile, kui just välja ei visata, annab andeks ja nurub veel meest tagasi. süüdistab veel ennast, et mees vasakule pani. hale-hale.

otsi teine mees, kellel on sinuga samad prioriteedid.

Jah, olen selle peale mõelnud, kuid tundub, et ta armastab mind küll väga, aga see, kuidas käitub ja ütleb.. :( Petmist meie peres ei ole, selles võin ma üsna kindel olla, sest mul on väga suur tutvusringkond ja minuni see jõuaks kindlasti, kui midagi sellist oleks.

Peab midagi tõesti ette võtma :(
olen tihti mõelnud, et meie paljud maailmavaated ei kattu, kuid raske on ka loobuda pikast kooselust ja tunded ju pole ka kuhugi kadunud.

28 aastasel on viimane aeg sünnitada. Otsusta ära kas lapsesaamine on sinu jaoks nii tähtis ja oluline ning otsi kiiremas korras uus mees. Paar aastat peaksid uuega koos elama, teda tundma õppima, abielluma ja siis ongi juba natukene hilja lapsesaamisele mõelda. Kell tiksub!

Olin 5 aastat sellises suhtes ja kui laste või edasiste plaanide teema tõstatasin, siis igakord nähvati mulle, et kuhu mul kiire on. Võtsin südame rindu ja läksin lahku sellest mehest. Olin aasta üksi ja jõudsin juba vaikselt endas kahtlema ja kahetsema hakatagi, aga siis kohtusin Mehega. Just nimelt suure tähega, sest see Mees tundis kohe alguses ära, et mina olengi see õige, kellega oma elu veeta. 2 aastat möödas tutvumisest - oleme abielus ja ootan last.
Mina olen veendunud, et on mehed, kellel on teatud väärtushinnangud paigas ja siis on need mehed, kes nagu üksi olla ka ei taha, aga samas pole nõus ka ühtegi siduvat sammu astuma.
Sa proovi, võta abielu teema üles. Vaata, mida selle peale veel ütleb.

Seda oli praegu nii hea kuulata, et keegi veel sellises olukorras olnud ja kuidas sellest välja tulnud. Ma mõtlen isegi, et kui ma pidevalt saan nähvata sellistel teemadel ja tõesti isegi abiellumisteemadel (olen seda teemat ka puudutanud), siis järsku peaksin silmitsi seisma sellega, et aeg on edasi liikuda.
Tõesti vahel tundub, et tegemist ei ole 29 aastase mehega, vaid poisikesega, kellel ei ole sihid, mille poole püüelda. Kui kõik oleks õige, siis ma ju ei mõtleks lahkuminekule? Järelikult siis kõik ei olegi ikkagi õige...

Ta pole lihtsalt seda õiget kohanud, kellega lapsi saada.

Tuleks arenguvestlus maha pidada, saad asjad selgemaks. Mida varem, seda parem.

mina saan küll mehest aru ja arvan, et asi ei ole armastuse puudumises või selles, et ta kunagi sinugalapsi ei taha.
me oleme 8 aastat koos olnud ja alles nüüd (olen ka 30) hakkan mõtlema, et olen lapse saamiseks valmis ja võtame asja käsile.
seega ei tasu peale käia.
kuisul asjaga ikka väga kiire on, siis tõesti - otsi mõni teine mees.

Otseselt nii kiire ka ei ole, kuid igatsen juba aastaid endale oma last, sest armastan väga lapsi. Oma sõprade lapsi samuti hoian väga ja see teebki kurvaks, et tahtmine on ju suur, aga endale ei saa hetkel :-( Eks jah, tulebki mõelda ja panna prioriteedid paika ja arutada tõsiselt seda mehega. Kui ikka ta jätkab niimoodi venitamist, siis ei ole ju mõlemad osapooled suhtes rahul ja tulebki teha muudatusi, kuid see on väga raske. Täna juba ütlesin talle, et ei tülita teda enam selle jutuga, kuid annan talle mõtlemisaega ja siis tahan temaga sel teemal tõsiselt rääkida peale reisi. Meil tulemas üks pikem reis kahe kuu aja pärast ja loodan, et peale reisi saame asjad selgeks räägitud. Eks siis näis, kas jääme kokku ja leiame kompromissi või meie teed lähevad lahku.

kui ma teda armastaks, siis ma selle lapse temaga ka teeks. ütleks talle, et sa tahan last endale ja kasvatan ta ise üles.
kui sa uut meest hakkad otsima võib paar aastat kuluda, siis elad veel mõned aastad koos et kas üldse sobite ja oledki juba üle 35...

mees ,kes tahab oodata ,siis sellega ära sellist asja plaanigi.Mul läks just nii ja kahetsen siiralt ja ei soovita kellegil sellist viga teha.Ainult närvid kannatavad.

Oma kogemusest ütlen - lõpeta ootamine. Ootasin 4,5 a mehe järgi, lõpuks otsustas ta mu maha jätta, kuna sai aru, et ma soovin peret, tema aga ikkagi väitis, et ei soovi last (kuigi oli enne lootust andnud). Tegelikult ei olegi vahet, kas ta ei soovi üldse last või ei soovi seda sinuga - kui suhe ikka ei arene, siis see ei arene ja pole midagi parata. Keera uus leht, sa pole veel nii vana - küll tuleb uus ja õige ja jõuad ka pere luua. Edu!

Me ei tahtnud ka pikalt mehega lapsi, aga kõik ta jutud, mis tulevikku puudutasid olid ikkagi sellised, et kusagil seal olid sees lapsed.
Peale pulmi (täielik tema algatus, ta oli mures hoopis, et mina ei taha abielluda ja lapsi) tegin juttu lastest, et paari aasta pärast võiks. Mees arvas, et kohe võiks. Kui ikka mehe olemusest pole aru saada, et ta tahab sinuga peret luua (st abielluda ja lapsi), siis pikemalt oodata pole mõtet.
V.a kui on mingi konkreetne takistus - nt tahab enne kooli ära lõpetada, maja valmis saada, kindla töökoha. Ehk tõesti mingi reaalne asi, mis võib teha ebakindlaks ja millel on konkreetne tähtaeg ka, et millal mure otsa saab.
Kui on niisama ebamäärane "küll kunagi", siis on see pigem selline kummi venitamine, millest tasub põgeneda, kuni sa veel noor oled ja lapsesaamise eas...

Tegelikult see ei ole umbmäärane jutt päris, ta on ütlenud, et tahab kindlasti saada, kuid siis, kui meil on oma elamine.
Eks meil see peagi tuleb (kui koos ikka oleme) ja siis on kindlus ka tal rohkem. Üks päev tuligi sellest juttu ja ütles, et paari aasta jooksul võiks tegutseda küll selle nimel, aga no temal pole ju kiiret kuskile, see mind ajabki vihale, sest paar aastat tagasi ütles samuti, et paari aasta pärast.

Võib-olla veel kardab suuremat vastutust võtta. Hetkel muidugi mul endal ka ülikooli lõputöö käsil ja võib-olla kohe ei olekski hea, kui ma nii hakkan mõtlema, sest laps ju võtab kogu vaba aja ära. Tahaks ju olla hea ema:)

Aitäh Teile nõuannete ja oma kogemuste jagamise eest! :)

Miks sa sellisega tahad lapsi saada?
Esimene käik oleks ikka eraldi elamine ja siis alles vaadake.

Miks te, naised, üleüldse kaalute lapsesaamist mehega, kellega te abielus pole? Neile, kes tahavad nüüd öelda, et armastuseks pole paberit vaja, on küll õigus, aga lapse kasvatamiseks üksi armastusest ei piisa. Abielu seab paika seadusest lähtuvalt õigused ja kohustused. Abielus on näiteks selline nüanss, et kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni on töölkäival vanemal kohustus ülal pidada ka lapsega kodusolevat vanemat (olgu see siis ema või isa) ja teie lapsel on ometi õigus soovida olla kodus hoitud kuni selle eani, kui ta on küps lasteaeda minema. Või ei ole? Miks võtta nii palju riske, miks siduda end vere kaudu eluks ajaks mehega, kes ei soovi end teiega tühipalja lepinguga siduda?

mis lolli juttu siin aetakse,et 28 on viimane aeg, kiirusta. tule taevas appi- kiirusta siis vorpima last mehega, kes ilmselgelt seda ei taha. ise ka aru saate,mida te siin teisele soovitate?

sundige rohkem ja siis pärast ärge ulguge,et teid jäeti maha, näed nii nõme mees.....bla bla blaaa.

saa aru, mees mõtleb vabandusi välja ja need ei lõpe kunagi täna oma elamise puudumine, varsti juba uued vabandused ja lõpuks oledki üle 30 ja ikka usud tema mullikesi.

Mul ka hea tuttav kellele elukaaslane rääkis kaheksa aastat et oodaku lapse saamisega paar aastat (2000-2008a), et ostavad maja siis saavad lapse. No siis osteti maja ja seejärel algas jutt, et lõpetavad remondi siis saavad lapse. Ühel päeval tuli mingist tühjast tüli ja mees viskas naise lihtsalt välja. Poole aasta pärast tõi uue naise majja ja sai temaga aasta lõpuks lapse. Remont on siiamaani pooleli, sest kogutakse raha pulmapeoks.
Tee ise omad järeldused.

Mina olen oma mehega koos olnud 6 ja pool aastat. Abielus pool aastat ning lapse saamise teema on korduvalt arutusel olnud (minu algatusel sest ma nii väga tahan last) tema ütleb, et tahab kindlasti lapst aga kardab, et ei saa hakkama lapsega ja tänu sellele lükkub lapsetegu aina edasi. Samas on suhe väga hea ja kindel, rahalisi probleeme pole, mõlemal on töö olemas ja ka kaks haridust mõlemal omandatud.
Usun, et tema hirm on seotud tema sõbraga, kelle on kahe erineva naisega lapsed ning kes ei ole just muster isa. Usun, et ta kardab muutuda samasuguseks jobuks kes lapsega hakkama ei saa, kui naine tund aega eemal on.
Ei oska kuidagi ta hirmudele lahendust leia aga tahaks väga, sest ma tahaks ikkagi mitut last ja mitte väikese vanuse vahega nii et minu kell tiksub.

Esiteks võib kohe ära öelda, et mingi kiunu ja vigisemisega ei jõua sa kuhugi, sest see annab ainult mehele signaali, et saades laps on tal lapsega kiunuja ja vigiseja.

Vaata asi on sedasi, et kuigi sa ise end kõrvalt ei näe ja teised naised seda ka ei mõista siis sinu jutt on ehe siuke isekas kus laps on sulle nagu hobi, et sina tahad ja tore trillalaa trallalaa ja mees sellekõrvalt rabagu. Et tulevikus tahaTE ka maja ehitada - mismoodi see välja näeb, et mees teenib ja ehitab või teenib ja maksab ja sina titt tissiotsas kooserdad kohale ja siis nagu TEIE soetasite või? Ilmsemast selge on see, et kõik reaalne tegemine ja vaevanägemine jääb ju mehe õlule ja mees teab seda ning mehed kui ratsionaalsed olevused ei võta sellist asja liiga kergekäeliselt.

Vaadake naised kui mehed ei kipu teiega last saama siis saab olla kolm põhjust_

Esiteks kõige lihtlabasem ehk meeldib suhe ja kindel kebens aga otsest peret selle naisega mees ei näe. See on reaalselt siiski aga suht harvaesinev.

Teiseks mees mõtleb tõesti majanduslikult kainelt ja ei taha riskida sellega kus te kõik koos virelete mille naised panevad ju kõik mehe süüks. Kaagutatakse titt süles mehekallal - kuidas sina ei saa, kuidass sinul ei ole, kuidas sina ei jõua, oled luuser, sa ei hooli jne.jne. niiet viimasel eluisu ära läheb. Antud juhul mehekallal kaagutakse, et mees ei taha vastutust võtta ja suureks saada aga samas ise olukorras kus pole isegi endal isiklikku elamist ega midagi titt tehtaks küll jooksujalu valmis. Mees ei tunne end praguses majanduslikus olukorras kus stabiilsusest pole tegelikult juttugi turvaliselt ja õigesti teeb kuna kui teil oleks korralik haridus ja oleksite asendamatud spetsialistid siis oleks teil oma kahetoaline korter ammu välja ostetud ja sellekõrvalt ka maja ilma laenuta pooleldi valmis. Ehk siis jällegi naine tahab saada mugavasti enda hobi ehk lapse ja jätta kõik muu ilmas toimuva mehe mureks.

Teiseks on see kus polegi küsimus majanduslikus turvatundes vaid lihtsalt te pole suutnud mehele ära tõestada, et peale lapsesaamist lisaks titemamma olemisele suudate te mehele ka naine edasi olla. Mitte ükski mees ei taha, et tema särav, meelas ja seksikas naine muutuks peale lapsesaamist halliks titte kantseldavaks kuivikuks kes mehekallal ainult iriseb, meest seksi mitteandmisega karistab asjade eest mis pole mehe võimuses, last üheaegselt nii mõõga kui kilbina kasutab jne. Aga siis on tegu ju tehtud, sisse tagasi enam ei topi ja teha pole midagi. Siin ei maksa valesti aru saada nagu kõik peaks olema täpselt nagu enne - kahjuks karm reaalsus näitab, et titega naine muutub tihtipeale mugavaks kuna mees raibe ju munepidi nüüd peos.

No nõustuksin Miski Vennaga. Samas lisaksin omalt poolt oma kogemuste põhjal:

20-ndates tüübid, kes põhiliselt hängivad oma sõpradega, joovad igal nädalavahetusel ja see on nende nn. lõõgastumisviis. Olin koos kunagi ühe sellisega. Sellisele ongi tähtis pidu ja sõbrad ja tõsist pereelu lükataksegi edasi ja edasi. Pole isegi mingit püüdlust, et ehk hariks ennast tuleviku nimel või üritaks esialgu oma elamise hankida. Sellised elavadki oma vanematega koos, sest see on mugav. Saab ringi lillutada, meri on põlvini. Osad on ka 30 aastaselt sellised ja osad saavad täiskasvanuks siis kui on alles 40 aastased.

Majandust ja eluaset kasutavad nad lihtsalt ettekäändena. Lõpuks ootad selle inimese järel aastaid ja ikka midagi ei muutu. Oleks siis näha, et midagi edeneks. Ei, tüüp istub oma sõpradega ja kulistab õlle kõrist alla.

Arvad, et tulevikus tite tõttu on tal vähem pidusid ja joomisi? Arva uuesti. Ega selliseid mehi enamasti ei kõiguta see kui naine lapsega kodus jändab. Kes ringi laaberdab alguses, see laaberdab ka peale lapse sündi.

Hea, et sellisest enne lahti sain kui asi tõsiseks läks.

Kui mees on mees, siis on alguses aru saada, et püüeldakse ühise eesmärgi nimel. See ei tähenda seda, et mees teeb kohe lapse kui naine nõuab, kuid on valmis arutama läbi mida tuleks enne teha, et saaks lapse peale hakata mõtlema. Ning seejärel hakkavad mõlemad pooled selle kallal tööd tegema, et see reaalsuseks saaks. Mitte, et lastakse samas vaimus edasi ja räägitakse udujuttu, et paari aasta pärast ja paari aasta pärast ja 10 aasta pärast on ikka veel paari aasta pärast.

Kõik te olete targad siin kaagutama mida mees kardab jne. Aga tegelikult me ei tea mida see mees mõtleb, seda teab ainult mees ise. Majanduslikkust seisukohast ei pruugi seal juttugi olla. Mine sa tea:)

Loomulikult me ei tea mis mees tegelikult mõtleb aga seda ma tahtsingi öelda, et mees saab mõelda asju mida ta ju välja ei ütle kuna naine ei oskaks ausust mõista ega hinnata. Antud juhul on vägahästi aru saada, et naine suhtub mehesse üleolevalt stiilis "ole sina vait, mina tean paremini". Kindlasti on selline "sa oled mõttetu mees ja poisike" suhtumine käind läbi ka varem ja muude lahkarvamuste puhul kus on mehe arvamus ja siis õige arvamus ehk naiseoma. Taolises olukorras on mees tegelt võitluses iseendaga kuna naist ta tõesti võib väga armastada aga kardab last saades, et naise ülbus, isekus ja kõrkus ainult kasvab.

Kui me räägime majanduslikust küljest siis naine oma titevalus ei mõtle kainelt ja võib küll meest rahustada a'la saame hakkama aga reaalis on vastutus ju mehe õlul.

Kui me räägime, et mees on naises ebakindel siis seda ei saa mees ju öelda kuna muidu kukub naine kriiskama, et "mismõttes mina, mina olen ju ideaalne, kuidas sa võid nii mõelda, ah nii sa siis arvadki minust" jne.

Ehk mis jääb siis mehel taolises olukorras üle, jääbki ainult venitamistaktika lootuses, et olenevalt põhjusest emba kumba muutub.

Kui ma olin 25 ja rääkisin lapsejutte, siis ka mu mees ütles, et vara veel.
Nüüd ma 30 ja mees ise räägib, et oleks aeg :D Alles nüüd tunnen, et olen ka vaimselt valmis, st peod ära peetud, reisitud, haridus ja töökogemus olemas.
Teise inimesega PEAB arvestama, sest ega sa last ju ainult endale sünnita!
Ahjaa, need kaagutajad, kes ütlevad, et 30 on viimane piir last sünnitada arvatavasti ise 18.a kohe peale keskat saia ahju pannud ja nüüd jumala eest vaja ju teisi ka piinlemas näha lastekarja kantseldamas :D Endal neil samas vanuses teine noorus st. laste kõrvalt peod ja värgid. Nähtud küll!

Kui mehel pole vara mis omaks emotsionaalset väärtust ja mida tahaks oma pojale pärandada, siis milleks talle laps? Mehel ei tiksu kell ja mehel pole mingit isainstinkti, kuid mees riskib oma isikliku tulevikuga, seega peab see ikka väga hästi põhjendatud olema, kui ta lapsi tahab.
Seega on see sinu probleem ja kindlasti võid leida küllalt neid mehi, kellel on ükskõik nii sinu lapsesoovist, tulevasest lapsest, kui ka sinust. Üldiselt ei ole nad huvitatud ka oma lapse kasvatamisest.
Mees tab last siis kui selleks on piisav põhjus.

Tead, sain lapse 20 aastaselt ja olen väga röömus et minu laps kasvaski koos minuga.. sest mida noorem oled seda rohkem viitsid ka lapsega tegeleda ja ma ei ütleks et mul oleks midagi tegemata jäänud. Olen uhke et ühel päeval kui olen 38 on minu laps 18 ja siis olen endiselt noor ja minu misjoon on täidetud, aga sina kes sa mingi 30selt lapse saad ja pm 50 oled kui laps on täiskasvanud, tunned lõpuks kui väsinud sa elust oled ja jääd ruttu vanaks !!! :D
Ära arva et enne lapse saamist peab ei tea mis asjad omandama et saaks elus hakkama.. vastupidi !!!!!!

sa vaata ringi, kindlasti on mehi, võib olla sinust natuke vanemad aga kohusetruud, kes tahavad ise lapsi:) ega inimene selles eas enam ei muutu, ju on tema jaoks peod tähtsamad. ta vaid naudib sinu ette- taha ärategemisi:) selline mees pole ka lastele hea isa:P

esiteks kolige mehe vanemate juurest ära ja siis lihtsalt saa laps