Mõni tunnetab valmisolekut emaks saada juba 20selt, tene tunduvalt hiljem. Nagu mina näiteks. Peale ülikooli lõpetamist pidin alles elu alustama, kuna seni olin elanud vanemate juures. Polnud mul ei õiget kodu ega ka materiaalset stabiilsust. Tööle minek oli uus etapp minu elus ja pidin sellega harjuma. Polnud ka õiget meest kõrval, kellega pere loomise peale mõelda. Tõsi küll, mehi on minu elust läbi jalutanud päris mitmesiguseid, kuid mitte ükski neist ei soovinud uusi kohustusi ega vastutust. Siiski ei karda ma enam üksi olemist ja seda, et ma ei tuleks laste kasvatamisega toime. Olen küpsem ja emotsionaalselt stabiilsem. Materiaalses plaanis pole mul mitte mingisuguseid probleeme ja praegu makstav emapalk ei tekita kahtlusi, mismoodi hakkama saada seni, kuni lapsed lasteada lähevad. Veel üheks plussiks on minu vanemate vanus, kes kohe-kohe kavatsevad pensionile jääda ja on juba märku andnud, et nüüd oleks õige aeg lapselapsi kantseldama hakata. Nooremana tulnuks olla ema 24/7. See tähendaks, et iga poodi, juuksurisse, arsti juurde mineks või lihtsalt sõbrannaga suhtlemine oleksid olnud problemaatilised.
Kui aga bioloogiline kell hakkab enne 30. eluaastat tiksuma, pole selles ka midagi kummalist. Eks ügaüks tunnetab ise, millal see tema jaoks kõige sobivam aeg on.
Tuleb muidugi arvestada, et peale 30. eluaastat hakkab fertiilsus langema ja rasestumine ei pruugi enam tulla nii lihtsalt. Ka võivad olla varjatud haigused, millest meil võib-olla ei olegi aimu, nagu näiteks läbipõetud põletikud, umbes munajuhad, endometrioos ja veel sada muud asja. Igal juhul loodan väga, et