Lugesin siinseid teemasid, mis puudutavad 40+ sünnitamist, kuni 2008 aasta alguseni.Kõiki küsijaid julgustati sünnitama, sest vastajatel oli mitmeid tuttavaid/sugulasi/töökaaslasi, kes enam-vähem selles eas olid sünnitanud ja väidetavalt oli kõik hästi: rasedus kerge, laps terve ning mamma õnnelik ja nooruslik. Kui kõigil on kõik läinud hästi, kust on siis pärit see väljend "40 - riskirase" ja miks on selles vanuses naised tunduvalt tugevama kontrolli all? Kas arstid hirmutavad liiast või jätavad kommentaatorid midagi rääkimata?

Sest kommentaatorid kirjutavad oma kahe-kolme juhusliku tuttava kogemuse põhjal ja teevad üldistusi. Unustades seejuures ära, et halvasti lõppenud lugudest - katkemistest, meditsiinilistel näidustustel tehtud abortidest, viljatusest -, samuti muudest raskustest - kui palju rasestumine aega võttis, millist meditsiiniabi selle juures kasutada tuli jne -, nad oma tutvuskonnas üldjuhul teada ei saagi. Sellistest asjadest lihtsalt ei räägita tavaliselt tuttavatega.

Loomulikult on ka neid, kellel läheb kõik libedalt. Aga statistiliselt (ja me räägime nüüd suurest hulgast ulatustlikest sõltumatutest randomiseeritud teadusuuringutest) on niisuguses vanuses kahjuks kõik riskid palju suuremad: nii viljatuse risk, raseduse katkemise risk kui ka loote väärarendite risk.

Minu lähemas tutvuskonnas ei ole ühtki naist, kes oleks sünnitanud vanuses 40+, ja vähemalt mulle pole keegi ka sellisest plaanist või soovist rääkinud. Veidi kaugemalt tean üht peret, kus naine sünnitas selles vanuses kaks last: esimene on terve ja teine Downi sünrdoomiga. Seda, kuidas need lapsed saadud on, kas arstid aitasid, kas kasutati oma rakke või doonorrakke, ma küll ei tea. Peale selle olevat juttude järgi ühel minu kauge sugulase aastakümneid tagasi lahutatud mehel ka nüüd umbes sellises vanuses naisega kaks last, vist terved, aga see on juba täiesti "külanaiste jutt", ma pole seda inimest eluski näinud.

Nõuka ajal sünnitasid paljud 40+ ja said hästi hakkama, lapsed terved jne. Huvitav, et nüüd siis oleks nagu naiste tervis halvemaks läinud? Nüüs siis on nad riskirasedad.

mul on jäänud mulje,et nõukaajal just sünnitati 20ndates ja varemgi, juba 30ndates sünnitajad oli haruldus

Ei,ei, nõuka ajal just sünnitati väga noorelt: kes peale keskkooli edasi õppima ei läinud, läks mehele ja sai lapsed. Just sellest ajast on pärit ütlus "22 - viimane taks", mis siis naljaga pooleks pidi tähendama, et 22-aastaselt peaks naine juba abielus olema:)

ma otseselt ei tea väga nii vanalt lapse saanuid. ühel töökaaslasel,kellel enne oli 3 last otsustas 38selt uue elukaaslasega pesamuna saada ja sündis downi sündroomiga.

kaks sugulast üle 40neselt sünnitanud ja ilusad ja terved, aga üks suri ise peagi vähki ja teisel suri mees, kui lapsed veel 10 aastasedki polnud...:(

JEERUM!!

siin räägitakse palju ajalugu, lisan omalt pooltki, minu lugupeetud ämm sündis 1936 aastal olles oma ema 4 laps ja ema tema sündimise hetkel 45, ema veel koolitaski teda ülikoolis, sai põllumajandusliku kõrghariduse:)
minu 1kolleeg sünnitas üle 45 nõukaajal, tema probleem oli see, et ei saanud aru, et miks kliimaks nii vara hakkab ja siis avastas, et rase, sünnitas laps edukas hambaarst, ema veel praeguseni aktiivne kolleeg
muidugi on riske, kromosomaalseid haigusi saab raseduse ajal diagnoosida, tänapäeval poleks ka väga hirmus neid sünnitada, pole enam sügav nõukaaeg, kus defektiga kodanikud toas luku taga istuvad, kõik sõltub suhtumisest. diabeet, hüpertoonia, gestoosid, neid jälgib günekoloog põhjalikult, sünnitused toimuvad haiglas, kus kvalifitseeritud personal, tuleb vaid õige haigla leida ja kui jätkub energiat ka väikelapsega tegeleda , siis miks mitte. eriti kui veel toetajatering ka on kujunenud.

On ikka hirmus defektiga laps sünnitada. Esiteks, tuleks terve laps koolitada, see tähendab, et emal peaks olema võimalus tööl käia, mitte kodus puudega last hooldada. Teiseks ja põhiliseks tõstatub küsimus, mis saab lapsest, kes täiskasvanuna enda eest hoolitseda ei suuda, pärast vanemate surma. Missugusesse kinnisesse asutusse ta siis topitakse?

Loe ka rubriiki:"lapsega pole ju kiiret?"Kui mõelda viitsid,saad ehk väheke optimismi juurde.

40 % nende rasedustest katkeb. ise ka hetkel kodune, katkemisega. tutvusringkonnas väga paljudel katkenud 1-2 korda, aga siis saadud ikka terve pesamuna.

Nõuka aeg on lai mõiste. Mina mõtlesin just 50.-daid ja 60.-daid aastaid, kus nõuka mentaliteet ei olnud veel nii sisse imbunud. Sel ajal oli palju üle 40.seid naisi, kes lapsed said ja sel ajal veel ei vaadatud nendele viltu. Imeks pandav on nende naiste tervis ja fertiilsus veel kõrges eas. Ma üldse ei mainigi okupatisoonieelset perioodi, millal mu enda suguvõsas on 40+ vanuses veel isegi kaksikuid saadud ja ilma keisrita sünnitatud. Mul suguvõsas on päris palju 40+ sünnitanud naisi ja huvitaval kombel on nende lapsed kõik praeguseks väga edukad ja ettevõtlikud inimesed. Samuti tean juhust, kus üle 35.aastane naine tuli Siberist tagasi ja sai veel 6 last Eestis! Praeguseks on need lapsed väga tublid ja edukad inimesed. Hiljem 70.-dail ja 80.-dail oli tõesti juba norm saada lapsed kahekümneselt ja normist kõrvalekaldeid ei soositud, kõigil pidi ju kõik ühetmoodi olema. Sel ajal juba 30+ oli riskirase ja vaadati viltu.

Aga on sul ka teada, palju lapsi okupatsioonieelsel ajal üldse sündis ja palju neist elama jäi? Palju oli nurisünnitusi ja palju surmasid sünnitamisel? Arstiabi oli ju siis tunduvalt mannetum. Rääkida siin, et ma tean mitut,kes hilja sünnitasid ja kellel praeguseks väga tublid lapsed, on halenaljakas. Kui palju lapsi siis sünnitusel suri, kas sa seda ka tead?

Kusjuures ei teagi oma suguvõsas kedagi, ei ema- ega isapoolt, kes oleks sünnitusel surma saanud või oleks midagi lapsega juhtunud. Ainult ühel naisel minu suguvõsas tuli laps varem ära, tema oli ka siis juba 30+ ja mees pandi vangi, sellest ehk tingitud. Muideks need näited tõin kõik oma suguvõsast va. naine, kes Siberist tagasi tuli ja siis lapsed sai. Tema poeg elab minu kandis lihtsalt. Tuleb välja, et naistel oli siis parem tervis. Ja halenaljakat pole siin midagi, elu on lihtsalt selline, meeldib see sulle või mitte. Eks tol ajal suri rohkem nii naisi, kui ka lapsi sünnitusel võrreldes tänapäevaga, kuid seda nii noorte, kui ka natuke vanemate naiste seas.

kui mina oma esimest sünnitasin,siis minuga oli palatis 48a naine,kes sünnitas terve poja.Tema oli ka arvanud,et menopausist tulenevad isud ja paksus jne,päevad kord olid,siis jälle mitte ja kui lõpuks arstile jõudis,siis oli hilja muule mõelda,kui sünnitusele.Ja minu oma tädi sünnitas esimese lapse 40-selt,terve ja tugev poeg.Samas tean ka mitut juhust,kus just noored ja terved on sünnitanud downi.

Kes pole kunagi käinud lastekodus, kus paljud lapsed downi sündroomiga lapsi (enamus neist just üle 40 aastate sünnitajate lapsed), need ei teagi milline risk on sünnitada esimest last üle 40 aastasena. Ja pajud nendest kes juba üle 40, peale sünnitust oma tutvusringkonnale julgevad tunnistada, et nad said downi sündroomiga lapse ja andsid ta lastekodussse? Ma arvan et mitte just paljud! Uurima peaks just just statistikat palju sünnib üle 40 aastastel vanematel väärarengutega lapsi mitte seda palju kellegi tuttatava tuttav on rääkinud sest pos. tulemustest räägivad paljud kui neg. mitte.
Mul on tõesti ainuke palve üle 40 aastastele sünnitajatele, kui teil peaks sündima väärarenguga laps siis kasvatage see laps ise üles sest kui teil oli nii kaua aega lapsega võimalik oodata siis on teil aega selle lapse eest terve elu ka hoolitseda. Selliseid lapsi kes vajavad hoolitsust terve oma ülejäänud elu on sadu, kuid kahjuks neid 40+ emasid kes loodavad, et ehk järgmisega läheb õnneks on rohkem ning vaesed lapsed peavad seetõttu kannatama kogu oma ülejäändus elu ilma perekonnata.

Down võib igas vanuses emal sündida,vanemal sünnitajal ehk suurem võimalik % . Seetõttu ei jää lapsed ju tegemata ja sündimata. Kui ise tunneb naine, et on paras aeg miks ka mitte. Teised ei pea ammugi põdema sest nemad võivad oma elu elada.

Tänapäeval saab juba varakult kindlaks teha, kas lootel on downi sündroom või mõni muu geenirike. Miks siis muidu triple testi, LVU-t ja kuklavoldiuuringuid tehakse. Selles suhtes on üle 40 tõesti riskirühm, et sellises eas naistel esineb geeniriketega lapsi rohkem.

Statistika näitab, et Downi sündroomiga lapsi sünnib kõige enam 26-aastastel sünnitajatel. Aga selles vanuses on ka kõige rohkem sünnitajaid. Ka 20-aastane sünnitaja võib riskirühma sattuda. Kui tervis korras - sünnita igas vanuses. Aga uuringud väärarengute avastamiseks tehakse kõigile rasedatele. Lihtsalt üle 40-naised, kellele see on võibolla üldse viimane võimalus last saada, otsustavad sagedamini laps siiski ilmale tuua. Nooremad seevastu valivad sageli abordi ja üritavad uuesti ikkagi tervet last saada.
40-stel on sageli raskem ka rasedaks jääda - munarakud ei taha enam lõpuni küpseda.

tänapäeval jah saab varakult juba teada, kas laps on norm arenguga või mitte.

Minu heal tuttaval sündis kõige esimene laps Downina,kuigi ise olid siis noored,veits üle 20,ülejäänud ja ka viimane laps,kes sündis,kui ema juba 40+oli on igati tervd ja normalsed.Nii et võta sa kinni,minu tutvusringkonnas pole küll keegi 40+ vanuses sünnitanutest puudega või Downi tõvega last saanud.Samas tean aga mitut noort ema,kes sünnitanud puudega lapse või Downi.

Oma tutvusringkonna põhjal ei maksa järelduso teha.

ALLJÄRGNEV PEAKS KÜLL MÕTLEMA PANEMA!!!

Seos Downi sündroom Esinemissagedus ja emade vanus

Emad Vanus -------------- Haigestumus Downi sündroom
Alla 30 ..................... Vähem kui 1 patsiendil 1000-st
30 ............................... 1 900
35 ............................... 1 400
36 ............................... 1 300
37 ............................... 1 230
38 ............................... 1 180
39 ............................... 1 135
40 ............................... 1 105
42 ............................... 1 60
44 ............................... 1 35
46 ............................... 1 / 20
48 ............................... 1 16
49 ............................... 1 12

Allikas: Konks, EG, Lindsjo, A. Down sündroom Elussündinud ühe aasta ema vanus.

Tänapäeval saab seda kõike juba varakult dignoosida.

Aga kusmaani saab arste usaldada? Kui mõni arst on hoolimatu isegi sünnituse vastuvõtmisel ja tekitab lapsele eluaegse kahju, siis kui kindel saab olla, et nad diagnoosimisel tähelepanu ja hoolivust üles näitavad? Kui minu risk saada puudega laps on 1:160-le, siis mina enam sünnitada ei julge. Lihtsalt ei usalda arste.

to to kuradike!
Saab küll diagnoosida, kuid see on vaid teoreetiliselt lihtne.
Selleks, et 100% kindel olla, on vaja teha lootevee uuring, mis on just vanematele rasedatele ohtlik ja ka teistele patoloogilistele rasedatele.
Antakse valida, kas riskid ja teed uuringu, mille tulemusena suure tõenäosusega rasedus katkeb või riskid ja jätad uuringud ära.

Lootevee uuringu tõttu raseduse katkemise tõenäosus on maksimaalselt 1,5%. Täiesti tavaliselt tervel noorel naisel on diagnoositud raseduse iseenesliku katkemise protsent ilma igasuguse meditsiinilise sekkumiseta ligi 10%. Naisel vanuses 40+ on see katkemisprotsent veel märksa suurem (ja kui rasedus katkeb pärast looteveeuuringu, on väga raske öelda, kas nende vahel oli põhjuslik või juhuslik seos). Ei maksa neid uuringuid ülearu karta, arstid lihtsalt on kohustatud patsiente teavitama igasugustest ohtudest, isegi kui nende ohtude tõenäosus on tühine.

Kõige suurem risk vanuses 40+ on kindlasti see, et naine lihtsalt ei jää enam rasedaks kõigist pingutustest hoolimata. Raseduse iseenesliku katkemise risk on samuti tõusnud. Suuremaid geneetilisi häireid saab tõesti tänapäeval juba varakult diagnoosida, kusjuures eksimisvõimalus on näiteks looteveeuuringul sisuliselt null. On aga palju muid võimalikke arengukahjustusi, mida enne lapse sündi diagnoosida ei saa, ja ka nende risk on vanemate sünnitajate puhul suurem, ehkki erinevus pole nii drastiline kui kromosoomivigadest rääkides. Aga loomulikult on summaarselt enamik 40+ vanuses emade lapsi siiski terved.

See põhjus, miks Downi sündroomiga lapse sünnitanud emasid on 20-ndates eluaastates absoluutarvult(!) rohkem kui eakamaid emasid, on esiteks see, et 20-ndates sünnitajaid on lihtsalt väga palju rohkem kui 40ndates sünnitajaid, ja teiseks see, et noori sünnitajaid ei skriinita rutiinselt sellise põhjalikkusega nagu vanemaid.

Ehk kokkuvõttes: kui naisel on õnnestunud vanuses 40+ rasestuda, siis pole mingit põhjust seda rasedust haiguste hirmus kartma hakata. Küll aga tuleb valmis olla selleks, et raseduse katkemise tõenäosus on suhteliselt suurem (esimese trimestri katkemised ongi väga suurel määral loote geneetilistest defektidest tingitud), samuti tuleks juhul, kui naine ei sooviks sünnitada haiget last, võtta vastu kõik arstide poolt pakutud uuringuvõimalused ja olla ise kõigi analüüside jmt andmisega ülimalt korrektne.

... Naisel vanuses 40+ on see katkemisprotsent veel märksa suurem ....
Just seda ma silmas pidasingi, et 40+ vanuses on riskid niigi "laes", ning sel juhul ei taha ükski arst veel lisariske juurde tekitada.
Nii et...pole siiski vaja lapsetegu viimase ninuti peale jätta.

"ning sel juhul ei taha ükski arst veel lisariske juurde tekitada"

Vastupidi, ainult vanematele naistele tehakse looteveeuuringut rutiinse uuringuna - erinevalt noorematest. Haige lapse sündimise tõenäosus on selles vanuses märksa suurem sellest lisariskist, mille võib põhjustada looteveeuuring.

Aga jah, minagi soovitaksin võimaluse korral ikka aegsasti lapsed hankida, muret vähem. Aga kõigile ei ole antud õnne noorena elukaaslast leida.

Pole kunagi oma tutvusringkonda mingiks etaloniks pidanud, kuid kahjuks on absoluutselt kõikidel minu tuttavatel see vajalik uuring siiski raseduse katkemise ohu tõttu tegemata jäänud.
Nagu sa,khmm, isegi mainisid, siis vanematel rasedatel on katkemise oht väga suur.
Minul vedas, kuid ühel "eakal" naisel sündis kahjuks down.

Sa külasta siis õigeid arste. Mine erakliinikusse, seal maksad, kuid saad ka väga hea teenuse.