See on tõepoolest raske küsimus. Olen ise 40 ja ema oli mul 31 kui sündisin. Kõik sõltub muidugi inimesest, aga meil omavahel mõjus suur vanusevahe suhetele laastavalt. Tema ei mõistnud mind ja mina teda. Samas minu kolmas laps sündis, kui olin 33 ja ausalt öeldes mõtlen praegugi, et võiks veel üks pisike olla. Aga samuti väga kaalutlen ja kahtlen, et kas ma ikka enam jaksan ja kas tervis nii heas korras on ja kuidas lapsega suhted kujunevad jne. Eks sa pead ikka enda sees selgeks mõtlema, kas suudad elada terve elu ilma lapseta, et aastaid hiljem ei hakkaks seda otsust kahetsema. Mina ilmselt ei suudaks, sest lapsed annavad elule nii palju juurde ja energiat ja usu mind, et teevad sind ennastki nooremaks.

Täitsa juhuslikult sattusin sellist teemat lugema ja tundsin suurt soovi siia midagi kirjutada. Enda kogemustest on mul selline jutuke, et minu isa, kes on 50 aastane sai omale uue pisipõnni veel paar kuud enne 50 aastaseks saamist. Naine on temast pmlt 13 aastat noorem. Mina olen isiklikult väga õnnelik, et see juhtus (minu ja väikevenna vanusevahe on 23 aastat ning minu õe ja väikevenna vahe 26 aastat põhimõtteliselt) ja ei näe seal mitte midagi imelikku, kui veel sellises eas lapsi saadakse. Nad mõlemad on väga õnnelikud ja väga aktiivsed inimesed, mida minu isa on kogu oma elu olnud, kuna tegeleb pidevalt spordiga ja võistleb siiani oma armastatud spordialal. Seega ma ei näe põhjust, miks ei võiks inimene olla ka aktiivne 60ndates eluaastates ja samuti ka 70ndates eluaastates. See, kui aktiivne ja kui vana üks või teine inimene välja näeb on ju tema enda teha. Kui tunned end noorena ja aktiivse inimesena, siis ei muutu ka 15 aasta pärast veel täielikuks vanuriks. Veel üks näine on tuua kunagisest sõbrannast, kelle isa oli 78 kui tüdruk ise oli 20. Ka tema isa ei olnud mingi vanaätt vaid väga terava mõistusega ja lahe inimene. Kui vanemad lapsega piisavalt tegelevad, siis ei häbene ka laps enda vanemaid (siin eespool oli mainitud sellist teemat)
Tean, et vanemast peast ei ole see kasvatamine võibolla nii lihtne just, energiat kulub rohkem jne, aga see ei ole põhjus, miks ei võiks last saada.

Ma olen hetkel 19 aastane. Ja minu isa on 79, ema 62. Mul on 36 aastane õde ja tal on 17 aastane tütar.Ei leia, et oleksin kunagi neid häbenenud, koolipidudel või sõprade juuresolekul. Kuigi nad on ka pisut vanakooli mõtlemisega, olen ma kindel, et kui mu vanemad oleksid nii 40 aastased, ehk siis saanud minu 20-selt, ei oleks ma saanud nii palju hoolt ja tuge. Ka suhtuvad mu sõbrad ja sõbrannad neisse normaalselt. See ,et laps peaks teid kuskil häbenema, ei ole ju küll mingi argument, et mitte last saada. Kõik ju oleneb sellest, kuidas te teda kasvatate, väärtushinnangutest. Niiet muidugi, saage laps.

Usun ka, et häbenemine ei ole eriline teema. Küll aga oleks argument see, et alles oma täiskasvanuelu alustaval lapsel pole lihtne pealt vaadata vanemate hääbumist. Enamik siiski ei ela ju 100-aastaseks. Samas ei kipu ma ka kellelegi nõu andma - igaühe sisetunde küsimus.

usun, et tean, mida hetkel tunned ja kui raske on midagi otsustada.
olen ise 44 aastane, mees sama vana ja teise lapse soov tohutult suur.
tegelikult oleme ka üritanud, aga.... mida pole, seda pole. arstide sõnul kõik ok, vanust pole keegi nina alla hõõrunud.
lihtsalt ise olen hakanud juurdlema, kas see tahtmine on ikka õige?
ma sain väga hilja täiskasvanuks ja ka esimese lapse synnitasin hilja, mulle tohutult meeldib ema olla, naudin täiega ja ole kordagi tundund väsimus v tydimust.
lihtsalt kimbutama on hakanud mõtted, et kui teine laps peaks veel mingi ime läbi tulema, siis oleme mehega ju 60 aastased, kui laps on 15 aastane.
Mul on küll mitmed kolleegid, kel vanust rohke kui 60 ja olin täiega yllatunud, kui nende vanuse teada sain.

kas ise suudan selline nö. eatu olla?
kas yldse elame nii kaua? igasugused mõtted haigustest ja kõiksugu muud jubedad mõtted olen endale ligi lasknud.
ilmselt olen ka otsuse teinud....

aga sulle ytlen, et kui soov on ikka väga suur ja tervis korras, siis ära rohkem oota!
ole tubli ja kõike head sulle!

Minul ka hirmus lapsesoov.Soov 1st saada uue mehega.Ja jube hirm,kas veel saan,sest IVF tõenäosus ju 10-15%.mõelnud ka munarakudoonorile.Hea lugeda,et veel sarnaseid , kes ka loodavad....

mina sünnitasin 39-lt, mees oli siis 44. Me näeme mõlemad palju nooremad välja ja tunneme end ka pigem 30-na. 20-ste emmedega jah tunnen vahet küll.
Kui mees oleks 56 ei oska öelda mida arvaks, sest mina tahaks mehega koos last kasvatada.
See narrimise jutt, ma ei tea. Praegusel ajal on ju väga levinud nii hilja laps saada, vanu vanemaid on palju. Sina ise 41, lase käia minu meelest. Isegi praegu 42-na mõtlen 2-le.Kuigi jah rasestumine peale 40-t on ikka väga raske.

Tere,Eva!
Äkki juba ootate elukaaslasega õnnelikult järeltulijat? Sel juhul palju õnne! Kui veel kahtlete, on ehk veidi kasu sellest, kui jagan teiega mõningaid mõtteid, mis mul Sinu enda ja Sulle saadetud postitusi lugedes tekkisid.
On mõistetav, et muretsed enda ning mehe vanuse pärast. Kuid usu, 40-aastane naine pole veel vana! Rasedaks jääda on küll enamasti raskem kui nooremas eas ja ka risk väärarenguga lapse sünniks suurem, kuid tänapäeval saab õnneks paljusid probleeme juba raseduse ajal diagnoosida ja vajadusel rasedus katkestada. Sünnitasin ise 43-aastaselt esimese lapse, terve ja tubli tüdruku, kes nüüd varsti aastaseks saab. Raseduse ajal tõsiseid probleeme polnud. Praegu töid-tegemisi loomulikult jätkub, kuid laps toob ellu nii palju rõõmu, et jaksad ikka.
Sul on õnneks oma vanemad veel nii noored, et nemad ehk lähiajal tõsisemat abi ei vaja, pigem saavad Sulle abiks olla. Minu enda vanemad ja mehe ema on üle 70, viimasel aastal on nendega olnud rohkem muret kui lapsega, kuid tuleme toime.
Ka 56-aastane mees ei ole mingi vanur! Olen kuskilt lugenud, et vanematel meestel pidid just targemad lapsed sündima. Muidugi, tõenäosus, et mees näeb ära lapselapsed, on 20-aastaselt isaks saades suurem, kuid küpses eas härra leiab sageli kauaoodatud lapsega tegelemiseks palju enam aega ning see, kui vitaalne keegi vanemas eas on, on küll väga individuaalne. Mitmed mu isa 80-ndates aastates sõbrad reisivad, avaldavad mälestusraamatuid, isegi töötavad. Mõtle ka sellele, kui palju abielusid lahutatakse - risk üksikemana last kasvatama jääda on igal juhul olemas, noorem mees võib vast kergeminigi pere juurest lahkuda. Ja ehkki raha ei tee kedagi õnnelikuks, on mehe majanduslik kindlustatus päris mõnus; kui mõistlikult majandada, saab tõenäoliselt ka midagi kõrvale panna, ning igaks juhuks võib ju teha ka mõne elukindlustuse või koolifondi lepingu.
Ei usu eriti, et laps häbeneks elurõõmsaid vanemaid, kui nad ka vähe vanemad on. Minul endal oli kooliajal klassis kõige vanem ema, kuid see ei paistnud üldse välja, just tema käis meiega kaasas paljudel üritustel ning ma sain väga hästi oma emaga läbi.
Tugivõrgustiku aspektist soovitan läbi mõelda ka oma sõbrad. Näiteks ise lubasin oma heale sõbrannale peaaegu paarkümmend aastat tagasi, et aitan ta poja üles kasvatada, kui tema endaga midagi juhtub, ning oleksin tõesti vajadusel seda ka teinud.
Otsustama peate loomulikult teie ise, ega ma teid reaalselt lapse kasvatamisel abistama ei tule. Aga kui ma vaatan oma maailma avastava tütre õnnest säravaid silmi, siis ma ei suuda uskuda, et oleks parem, kui ta oleks sündimata jäänud, ehkki ta issi-emme on juba kuldses keskeas.
Õnne ja edu teile!

Endal mul suguvõsas näide, kus ema sai 46-selt emaks, isa 48-selt. Nüüdseks poiss teimeline. Väga hea ja kuulekas laps, aga on näha, et vanemad väsitavad, kuna enamus koduste tööde koormusest on langenud pisi õlale, kuna vanemad enam ei jõua. Et, kui teised tema vanused lapsed käivad trennis ja suhtevad teiste omavanustega, siis tema peab kodus vanemaid aitama, sest need vanad ja jõuetud.
Seega ei propageeri mina seda üritust absoluutset. Sünnitad omale põetaja w? See, et lapsi soovid, poleks pidanud olema üllatus ja sellele oleks pidanud mõtlema ennem 35-ndat eluaastat. Ja kui polnud sobivat kaaslast, siis järelikult pidigi nii olema. Eestis on vägev küll, kui mees 60-sekski elab. 70-st pole mõtet unistada. Eesti meest ei tapa mitte alkohol, vaid töö rügamine, parema elu nimel (millest tingituna stress ja südame hädad). Ja teine asi, mõtle ennem hoolega, kas oleksid vajadusel võimeline last üksi kasvatama? Pole see nii lihtne midagi, energiat vajb üks laps tohutult. Olen ise noor, kuid vahel tunnen isegi mina, et ma lihtsalt ei jõua. Last ei huvita see kas, jõuad või mitte, sa lihtsalt PEAD. Ja lapse saamine tähendab 20 aastat kohustusi, mis pole mitte odav lõbu, kui sa tahad tall normaalset elu ikka pakkuda. Ma ei kujuta ette, kui mul 20-selt oleks 64-ne ema, oh õudust. Tavaliselt ei suuda kõrges eas vanemad noori mõista jsee on teie suhetele hukutav.

issand kyll on inimesed negatiivsed,meil on ainult antud UKS elu.Elu tuleb elade taiel rinnal,miks kyll koik siin kirj.suremisest,haigustest jne.Koik me voime homme miski haiguse\onnetuse tagajarjel surra olenevalt meie vanusest!Seda ka veel, et teema autor voib jaada uksi oma lapsega, et oleks palju raha korvale pandud jne.ok see oleks suur pluss kui oleks, aga tuleb tunistada, et seda on vahestel ja ikka saadakse hakkama!Paikest inimeste ellu ja olge ometi roomsamad ja leidke onne vaikestest asjadest elus!sry ja klaviatuuril puuduvad tapitahed

Minu ema oli 40 ja isa 53, kui sündisin. Nemad ei elanud küll koos, elasin emaga ja isa käis külas. Aga samamoodi oli just minu ema see, kes algklassides meie klassiga koos ekskursioonidel ja minu võistlustel kaasas käis ning ka teisi lapsi alati abistas.

Ema oli pikalt last igatsenud ja kui minu kätte sai, siis oli tõesti suurepärane lapsevanem, kannatlik, hea, abistav, toetav. Kõik sõbrad ja klassikaaslased ütlesid alati, et mul on nii hea ema. Siiani küsitakse tema järele, kui tänaval või kusagil endiste trenni- või klassikaaslastega kohtun.

Mul oli sugulane (mees) ka üle 52, kui teise naisega lapse said. Vanemad lapsed olid tal juba täiskasvanud ja sugulased tegid maha, et nii vanalt ei sobi isaks saada. Aga praegu on tema poeg 20-a ja pole neil probleemi olnud, et liiga vana jms. Isa on samuti jõukas, poeg käis trennis ja isa firma oli sponsor kogu aeg. Ei olnud neid kommenteerijaid kusagil.

Üks asi veel: kui naine saab vanemas eas lapse, siis see pidavat väga hästi tervisele mõjuma. Statistika kinnitab, et vanemas eas lapse saanud naised elavad kauem. Samas ei tea, kas see on tingitud sellest õnnest ja rõõmust, mis laps annab, või sünnitavadki vanemas eas väga hea tervisega naised.

Mina isiklikult arvan, et aastate pärast sa kahetsed, et ei saanud last. Lapse saamist nüüd veavalt, et keegi kahetseb. Tasub proovida!

kui soov on kindlasti proovige, minul näiteks 42 selt enam rasedaks jääda ei õnnestunud ja arstid ütlesid et üle 40 rasestuvad vaid 5% naistestest.....

enda otsus
kui otsustad rasestuda, tarvita kindlasti foolhapet, aitab väärarenguid vähendada. tänapäeval palju vanemaid vanemaid.mees peab ka toidusedelit vaatama, alkohol ja suits välja, rohkem vitamiini ja kiudaineterikkaid toiduaineid ja köögivilju.
aga kui juba rase oled, siis kindlasti sünnitada, muidu hiljem mõtled, et mis kõik oleks olnud kui laps oleks olnud, anna endale võimalus

Keegi siin eespool andis nõu, et lahkuge siit foorumist ja tal on õigus. Need, kes siin arvavad, et ei tasu mingil juhul last saada on kindlasti 20-25 ringis ja nad ei kujuta ette, et 40-50-60 on terve inimene täies elujõus. 56 aastane mees võib elada veel 40 aastat, 41 aastasest naisest rääkimata. Kui palju saab meil igasugustes õnnetustes surma noori inimesi ja sageli on nad ka ju lapsevanemad, nii et arvestada eluaastaid ette on üks suur mull - me keegi ei tea kaua me veel siin maamunal elame. Põhiline on see, et olete terved ja teil on suur soov oam lapse järele ja teiste arvamus ei ole siin üldse oluline.

Polegi varem sellele otseselt mõelnud, aga seda teemat lugedes adun küll, kui õnnelik ma tegelikult olen, et lapsed sündisid enne 31. eluaastat. Neljakümneselt on pool elu siiski elatud, varasema elu mõju hakkab välja lööma ning terendamas on premenopausaalne iga koos kõigi oma riskidega. C'est la vie.

Tänapäeval on olemas katseklaasiviljastamine ja keisrilõige, sellega on võimalus loodud ka vanematele inimestele.

Nooremate inimeste jaoks on tõesti 30-aastane juba pensionieelik, aga saage ise nii vanaks ja saate teada, et 30-selt alles lõppeb teisme-iga ja algab täiskasvanu-iga! Kunagi nõukogude ajal võib-olla olid 35- ja 40-aastased vanad ja väsinud naised, kellel 5 last, juuksed hallid ja proteesid suus, aga tänapäeval pole vanus enam mingi näitaja. Numbrite pärast ei maksa põdeda!

Ka sale kena soenguga ja reibas neljakümnene on paraku ikkagi neljakümnene. Võime ju arvud oma peas ebaoluliseks mõelda ja end noorena tunda, kuid meie keha allub loodusele sõltumata meie soovmõtlemisest.

Loodetavasti paneb see teema mõtlema ja oma prioriteete ümber hindama nii mõnegi aastate poolest noore naise.

Jah, paraku 40-aastane :) Elu on täpselt selline, nagu ta kellelgi parasjagu on. Ma arvan, et vahel on just lastesaamine see, mis kiiremini vanaks teeb. Minul lapsi ei ole, enne ei soovinudki, nüüd on vaikselt mõte selle poole liikumas. Aga ma EI pea tingimata last saama, läheb nagu läheb.
Minuga suhtlevad 20-30-aastased nagu võrdsega, käime koos kardiga sõitmas, seiklusradadel ja lumelauaga sõitmas, vahel võidan, vahel kaotan võistluses ja tunnen end nagu võrdsete seas, aga kui vahel mõni ootamatult kuuleb, mis mu vanus on, siis ehmub väga ära ja kipub teietama :D Eelarvamused on tegelikult üks paras jamps, mina keeldun neist. Keegi meist ei tea, millal läheme ja kui palju meile antud on, nii tervist kui üldse elu.
Lapsesaamise ja üldse tervise kohapealt on ikka vahe sees, kas osa neist 40 aastast on veedetud suitsetades ja regulaarselt joobe ja pohmakate vahel või tasakaalukat elu elades. Kindlasti on oluline ka see, kui turvalist ja nakkustevaba seksi keegi harrastanud on, jne.
Elada ja otsustada tuleb iseenda sisetunde järgi.

sellel vanusel suurt tähtsust, pigem 40selt kogemus ja oskus elu teisiti näha, enam pole väärtuslik see maine mammona ja hea välimus, on tulnud palju sisemisi väärtusi, tean seda omast käest, sest vanus juba 41. minu noorim laps on varsti poolteist, niisiis sünnitasin ka 40selt, raseduse ajal isegi günekoloog ei arvanud, et olen hiline sünnitaja, ütles, et tänapäeval palju hilisemaidki sünnitajaid. ja kolmanda lapsega on ka jõudu enam kui eelmistega, oskusi ka. suhtlen hea meelega ka nooremate emmedega, kui on ühiseid huve lasteteemadel.
momendil ei näe probleemi ja kui oskad lapsega käituda kui inimesega:), siis arvan, et ei tule ka teismelisena. kõik on inimeses kinni ja mõttemallis. teiste arvamustega ei tasu alati arvestada, igaüks vaatab elu oma vaatepunktist ja kui tõesti on tähtis vaid väline sära ja sisule ei pöörata tähelepanu, siis võib tõesti tunduda kellegile , et 40sena ei sobiks emaks

N41 ja M56 on siiski esimeseks lapseks vanad - tundku end nii nooruslikuna kui tahes. Organismis toimuvad tasapisi pöördumatud muutused - liigesed hakkavad kulunuma ja luud muutuvad hapraks, mälu halveneb, nägemine ning kuulmine muutuvad töntsimaks jne.jne. Looduse vastu ei saa, sõitke kardiga või kelgutage koos noortega palju tahate. Hea ja tervisele kasulik oleks siiski käituda eakohaselt.

Tegelt mõelge natukene realistlikult väga suur vanus ju sellises vanuses võiks te olla juba vanavanemad.Kahju küll kui ei ole aga siiski.Lapsed vajavad ikka rohkem energiat ja lapselapsi üks teist ei pruugigi näha mina teie asemel naudiks teineteise seltsi ja teeks rohkem koos asju!

"Ehkki tänapäeva meditsiin võimaldab emaks saada paljudel naistel, kes varem oleks võinud sellest vaid unistada, kõiges siiski looduse vastu ei saa – vanusega ei vähene mitte ainult viljakus, vaid ka tõenäosus tuua komplikatsioonideta ilmale terve laps."

Edasi võib lugeda Postimehe artiklist "Emaduse edasilükkamine toob kaasa palju probleeme"
naine24.ee 18.04.2012

Loomulikult tegutsege. Siis on vähemalt ka järeltulijad.Alati saab lapsel olla ristivanemad.Usaldavad isikud ja kes ise nõus ka oleksid, kes hoolitsevad lapse eest kui Teie seda enam ei peaks suutma.

Olin noorena teinud mitmeid aborte ja ei jäänud rasedakas, kui soovisin last siis see ei õnnestunud enam. Nüüd tänu arstide sekkumisele sain lapse ja lausa 2 tükki. Nad juba kahe aastased ja ma ei kujuta ette, et neid ei oleks minu elus. Tee seda mida sinu süda käsib sest iga aastaga sinu võimalused vähenevad.
Edu..!!!

lähtu ikka eeskätt enda, mitte mehe vanusest. Sest ennast sa ära ei kaota, aga abikaasad vahel tulevad ja vahel lähevad.
Selle asja vöiks ikkagi ette vötta, et pärast ei oleks piinavalt valus tegemata jäetud asjade pärast.
See kuipalju sul sugulasi on ei puutu yldse asjasse. Minul on jälle selline tunne, et mida vähem, seda parem, sest tavaliselt on neist rohkem tyli ja kahju kui kasu. Aga mönel vöib olla ka teisiti.

Hull oled peast või? Mõtle ikka lapsele ka, kes jääb noorelt orvuks. Sinu vanus on veel ok, aga no mees on juba ühe jalaga hauas ju. Lapsel on õigus ka isale. Mõlemad vanemad peavad veel kaua elama, olema kõbusad ja aktiivsed, et lapsega tegeleda.

olen 44 (mees 53) ja laps on 3.a. - vastupidi saame sellist energiat sellelt väikselt karujõmmilt, meil on vanem laps 13.a. tõeliselt õige otsus oli sünnitada pesamuna. sõbrannad kõik kahetsevad, et kui minu rasedusest kuulsid- et sama tempu ei teinud, et oleks pidnaud ka, aga aeg ju jookseb.
Tee ära - usu, sai ei kahetse mitte hetkegi. Loll jutt on see, et jõua enam lapsega tegeleda - kui palju on täisjõus noori mehi, kes ei viitsi oma lastega tegeleda. Praegu on just selleks aeg - ringi jooksmised joostud ja mõnus on lapsega tegeleda, reisida, õhtul ette lugeda. Muide - väga palju on 40+ sünnitajaid - seega kartus et laps hakkab teid häbenema on puhas lollus. Pealegi oli minu ema 38.a., kui sündisin - küll oldi kadedad minu peale - et sul on nii hea ema!
Loeb milline ema sa oled, mitte kui vana!
Nii et järgmiseks emade päevaks - olgu olla!

Aga miks te ei võiks näiteks lapsendada? Ja juba suuremat last, kasvõi teismeeas olevat? Teete suure ja isetu heateo ja laps pole enam pisike ja suure tõenäosusega saate ta üles kasvatatud koos ja ellu saata ja peale sedagi veel suhelda ja olla. Lapse heaolule mõeldes mina nii hilises eas (eriti mehe puhul) kohe kuidagi ei kiidaks heaks lapse saamist. Riskid on liiga kõrged. Ja lapse kahjuks.

Miks mitte?
Ei loe vanus vaid see, kuidas oled elanud ja millised on väärtused mida hindad.Tegelikult osataksegi lapsele vanemas eas anda rohkem seda mida laps tõeliselt vajab.Tean peret, kus lastel 17a vahet, ei saa öelda, et vanemat last ei armastatud ega püütud anda parimat, aga nüüd nooremaga, kus vanemad ise vanemad, on selle lapsega hoopis teisiti, vanemail lapse kasvatamisel teised prioriteedid ja laps saab palju rohkem kõike - tähelepanu, hellust hoolitsust, õpetust, vanemad ise vahepeal palju õppinud esimese lapse pealt ja "näevad" palju paremini, mida lapsele anda. Sama tean omast käest, et nüüd näen ja märkan palju paremini lapse vajadusi.Omad lapsed juba suured ja võtsin mõned aastad tagasi kasulapsed ja loomulikult läbisin sellega seoses mõned koolitused ja nende kasvatamine kujunes hoopis teiseks, kui enda omadel, kui oli pidevalt tähtsam töö-töö ja veel kord töö.Tihti ei märganud seda mida oleks pidanud ja alles hiljem oli väga kahju, millest lapsed ilma jätsin,mitte tahtlikult vaid oskamatusest ja kogenematusest, mis noorele omane.Õnneks kasvasid sellele vaatamata tublid lapsed aga südames on kahjutunne.