Olen 35aastane naisterahvas ja kohati tunnen end vanana. Sooviks oma esimest last planeerima hakata aga mõtlen, et järsku olen liiga vana...paljud leierdavad ja räägivad,et nii vanalt enam lastele ei tohiks mõelda... naised, mehed kas see tõesti vastab tõele...ootan naiste arvamust, kes on nii vanalt endale esimese lapse saanud, missugused on kogemused, kuidas lapsed kasvavad ja kuidas läheb...

ma olen sinust vanem, aga ei tunne ennast vanana ja tahaks väga veel last

Minu jaoks näiteks, oleks 35 viinam piir, kus last saada. Siis olen ise ka veel suht noor, kui laps suur on ja saan ning viitsin elu nautida, mitte ei konuta kuskil teleka ees vaid. See põhimõte, miks võiks võimalikult noorena last saada, no minul vähemalt.

sain oma esimese lapse 36-selt. Jah, ta oleks võinud varem sündida, aga seda lihtsalt ei juhtunud. Ei tunne, et olen vana... samas tahaksin veel lapsi, aga paari kuu pärast saan 40 aastaseks ja see paneb juba mõtlema... Arvan, et 35selt võib julgesti planeerida lapsi!

sain küll noorelt emaks ja loomulikult on sellel omad suured plussid, aga tagantjärele tarkusega arvan, et 30 - 35 on õige aeg last planeerida ja saada. Siis on sarved maha joostud,piisavalt arukust lapsele pühenduda ja samas ka elujõuline lapse täiskasvanuikka jõudmisel. Edu!

olen ka 35 ja kavatsen lähiajal esimest korda emaks saada.

Mul ka veel lapsi pole ja ei tunne, et oleksin rongist maha jäänud!
Mind ausalt ajab vihale see jutt, et 35 või 40 või mis iganes on LIIGA VANA lapsi saada! Ei ole liiga vana! On hoopis liiga vara (enne 20a) ja see on ainus piirang!

Ära kuula kellegi teise (sh ühiskonna) arvamust, vaid ikka oma sisehäält! Laps saadakse siis, kui ollakse selleks valmis!

kes need vanade emade väärarengutega lapsed üles kasvatab?

35 ei ole ka arstide arvates enam kuskilt otsast "vana ema". lisaks tehakse tänapäeval kõiksugu uuringud, nii et paljud väärarengud avastatakse varakult ja nain e saab teha ise otsuse, kuidas edasi minna

ma ei saa aru, kust tulevad nii piiratud silmaringiga inimesed. väärarengu saab kindlaks teha väga varakult.
tutvuskonnas on palju 40+ sünnitajaid ja kõik lapsed on terved ja tragid. ainuke puudega laps on naabritel, kes sündis, kui ema oli 24 .- nii noori ei kontrollitud sel ajal.

kui sel 35-sel vanamooril lapsed 10-sed, vajavad vanemad tuge. st 2 paari vanavanemaid. Nii teie raha kui aega.Elu korraldamisel võiks mõsitust ka kasutada.
ja kes need väärarnguga lapsed üles kasvatab?

Sinu teooria järgi pidid sinu vanemad väga vanad olema - sinuga on siis asi tõesti 100 % tõestatud, et tulemus on väga sant. Aga ega kõigil ei pruugi nii halvasti minna.

ma sain 45-selt vanaemaks, nii et ei kurda. see oli nagu eelmisele kirjutajale. aga vanal naisel on lihtsast tekstist arusaamisega raskusi..

Minu vanemad varsti 65 ja pole veel pensile jäänud. Mingit abi pole vajanud, pigem ikka vastupidi. Minu vanavanemad ei vajanud keegi surmani mingit abi.

Kui 20-aastaselt lapse saad, siis võib reaalne olla, et koos lapsega vanadekottu kolid. Sina 90, laps 70. Kui ta on poeg, siis tõenäoliselt sureb enne ema.

Seega ongi parem pigem kolmekümnendates lapsi saada. Pole kõrgemas eas ohtu, et laps ise nii rauk, et ei suuda sind vaatamas käia.

see on ikka õnnetus, teismelise eas ilmnevad ka närvihaiguse ja taskaalutus jne.
nii et alati ei pruugi see laps ju füüsilise puudega sündida, vaimse puude prognoose meil väga vist ei tehta?
lisaks see lapse piinlikkus oma vanade vanemate pärast.

loeb see - milline su ema on - kuidas mind kadestasid klassiõed - sul on nii hea ema! emal oli meie jaoks aega - ta oli kaaslane -toppis autosse ja mere äärde, telk üles ja grillisime vorsti (noh sel ajal seda sõna ei kasutatud). ema 38, kui sündisin - olen magister ja töötan väga heal kohal - ilmselt vaimne puue ei ole veel välja löönud (olen 42)

Kas kõik need kirjavead võib ka panna hingelise erutuse arvele? Kui nimetad 35-aastaseid sulle tundmatuid naisi vanamoorideks ja kasutad üldse sellist labasevõitu sõnavara, nagu sa kasutad, siis ole minu poolest 45-aastaselt kasvõi vanavanaema, see staatus sulle midagi eluliselt väga olulist kahjuks ilmselt enam anda ei suuda.

sa kasvata enne mõni laps inimeseks, siis on nagu rääkida millestki. ja kui oled lootusetult hiljaks jäänud, hakka mõnele lapsele "tädiks"..vähemalt jätad teismelise ikka saanud lapsed ilma hirmust, et vanad vanemad ära surevad ja vanalt saadud lapse vanavanemad kaovad ju nagunii.

sul vanus kisub kliimaksi poole, kas mees lubas muidu maha jätta vä, kui titte eisaa. Või on see nagu plaan mehe aheldamiseks, kuni surm teid lahutab?

ei ole ükski titt veel meest kinni hoidnud, nii rumal ei maksa küll olla. maha jäetakse lastega ka 20- sed naisi.
Eestlasel on kabuhirm teiste arvamuse pärast. mina sünnitasin 40-selt ja mind ausalt ei kottinud ükski arvamus, et olen vana, kole ning lähen last kooli viima tugiraami toel. Igasuguseid naljakaid arvamusi olen lugenud nüüd - näiteks peaksin hakkama oma vanemaid surmaks ettevalmistama - kahjuks sõitsid spa-sse ja ei taha sellest midagi teada.
Lapse sünnitad endale ja sa ei pea selleks siit luba küsima.

need vanamuttidest esmasünnitajad on ikka väga isekad ja egoistlikud.. Ma sünnitan lapse ENDALE... kahjuks jah, laps ei saa endale vanemaid valida, nii et tulevikus üks õnnetuke siin ilmas rohkem...

On jah hilja last planeerida! Küllap saad sellest isegi aru, milleks veel siit küsida, et mõned rumalad erandid takka kiidaks. Ei arva et 35 on vana inimene aga lapse sünnitamiseks siiski hiljaks jäänud.

Laps ei ole nii eelarvamuslik, nagu siin paljud (tegelikult tundub see aktivist üks ja sama isik olevat, arvestades labast kõnepruuki - tegelikult on enamik inimesi normaalsed, aga üks ja eriti agar võib end väga laiali laotada ja mulje jätta, nagu oleks pool Eesti rahvast veidrikud).
Lapse jaoks on oluline, et tema jaoks oleks aega ja hoolimist ja et vanematel oleks talle midagi anda kav.
Ikka päris jube on kuulata, kuidas paljud noored emad oma lastega avalikus kohaski räägivad - mis siis sellistes kodudes võib toimuda, kui end juba tänavalgi ei valitseta - väga hale on nendest lastest. Vaevalt et need lapsed mõtlevad, et peaasi, et ema nii noor on.
Küsimus eelmisele: noorelt sünnitajad sünnitavad kindlasti vaid altruistlikest kaalutlustest lähtudes? Mitte et kogemata juhtus või oli vaja boyfriendi kinni hoida?

Sünnitasin esmakordselt 41-aastaselt, laps on tugev ja terve, ise olen ka oma elu parimas vormis, kõik analüüsid olid väga heas korras, arstid ei maininud vanust kordagi, ju siis polnud põhjust. Raseduse ajal ikka iiveldab ja pole eriti hea olla enamusel naistest, mina ei tea, kas nooremana oleks kergem olnud, ei usu. Mees on parim mees üldse, 9 a noorem, temaga tunnen end üheealisena. Teiste kriitika või arvamuste peale ei saa oma elu ehitada, muidugi ei ole 35 hilja, kui tervis on korras ja tunned, et õige aeg on last saada.

no selle vanamuti viskan varsi ju nurka.
41 aastasele moorile: vaatame, kui laps teismeliseks saab..
ülejäänud kanakrjale: põle teid enne keegi tahtnud, kes teid nüüd seemendama siis hakkaks?

Palun õpi vähemalt kirjutama, nii oleks su sõnadel vähemalt mingisugunegi mõte sees, praegu on ikka päris naljakas see räuskamine :)

ja tõmbasidki noorele mehele karvamütsi pähe? pille süües? Muidugi pole hilja?
või läks kondoom katki?

Ma muidugi ei peaks igasugustele lollidele küsimustele vastama, aga kuna praegu siin olen, eks siis vastan kah: minul tuline soov last saada puudus, olen siiani seda edasi lükanud, pole vajadust, muusikukarjäär oli esikohal. Aga et mees oli õige ja tema tahtis last ka, nii sai see siis valmis tehtud. Ja muidugi ma ei kahetse.

Südamlike tervitustega normaalsete inimeste pooluselt.
Side lõpp.
K.

nüüd ootame stsenaariumi: 10 aastat hiljem...irw