Arvan, et selline kindel soov võib ohtlikuks osutuda, kui ei lähe nii, kui soovitakse.
Elasin selle ise üle, ajal,kui ultraheliuuringuid lastele ei tehtud. Olin endale alati väga tütart soovinud. Esimene rasedus katkes üsna lõpus, laps oli tüdruk. Kui siis mitu aastat väga soovitult uuesti rasedaks jäin, ootasin nii tütart, et ei olnud isegi hetkekski võimaliku poja nime peale mõelnud.
Loomulikult olin õnnelik ka elusa poja üle, kuid kui ta suuremaks saades igasuguseid lollusi hakkas tegema, siis mõtlesin kogu aeg, et oleks ikka tütar..
Nüüd, kui mu ainus laps noore mehena suri, ei jõua ma seda oma arvamust ära kahetseda ja arvan, et see on minu karistus selle eest, et ilusa terve poja olemas olles kogu aeg olematu tütre peale mõtlesin...