on sotsiaalne surve suur või suudate ükskõikseks jääda ?
Ma ei saa lapsi ja lapsendada me ka ei taha veel.
Geneetiline ebakõla ehk siis pole mingist haigusest põhjustatud, vaid selline anomaalia, et ei viljastu ja kõik.

Kuidas te hakkama saate, päris väsitav on vist, kui muudkui oodatakse titeuudiseid ?
Mul on emotsioonid seinast seina, kord ei tee väljagi, siis mingi hetk tunnen ennast jälle täiesti väärtusetuna.

See teema sobiks siis vist rohkem halva kogemuse kui lapsesoovi alla? Peab õppima endale elama, mitte end seespidiselt närima põhjusel, et mida keegi teine võib mõelda või arvata.

see teema jääb siia, sest lastetud soovivad ka lapsi, ehk on lapsesoov ja iial ei tea, kas see ime võib mingil moel juhtuda või mitte

Olen kah lastetu,ja ei kavatse ka lapsi saada. Sellele on ka oma põhjus. Ma ei tunne,et olen valmis saada emaks. Ja kui sünnitangi,siis enda jaoks,mitte ühiskonna pärast.
Ega nn ühiskond ei aita minul pärast kasvatada.

Nii et minu soovitus,elage rahulikult edasi,ja arge pange tahale kedagi,kes halvustama kukkub.

Rahvas kommenteerib,halvustab igaljuhul,kas on lapsi või mitte. Ja see on ainult Teie asi,kas saada vanemateks või mitte,teisi see ei puuduta.

paks nahk on selleks. abiellusin hiljem, kui mu eakaaslased - oli ikka kombeks, et 22.a. peab olema abielus - aga abiellusin 29.a. Oi, kuidas küsiti ja uuriti emalt - no, kas tütar ei ole veel abielus jne. Õppisin toona ülikoolis, olid tõesti suhted, 2x tehti isegi abieluettepanek - aga abielluda ma ei plaaninud. siis tulid võimlaused minna välismaale jne.
Pakkusin emale - ütle neile, et tütar on lesbi ja vaata mõnuga kuidas neil lõug ripakile kukub. Sellel ajal oleks see nali ikka väga jõhker olnud (siis vaadati kahe koos tantsivat naist nagu ilma imet).

Ma ka ei saa geneetilistel põhjustel lapsi. Ajaga õpid selle teadmisega elama, aga eks nõrkuse- ja masendusehetki tuleb ikka ette.
Kuni enamikul sõpradest lapsi polnud, siis seda sotsiaalset survet nii väga ei tunnetanudki, sest küsimustest saab ju alati kõrvale põigelda. Nüüd kui oleme mehega oma tutvusringkonnast praktiliselt ainsad, kel lapsi pole, on sotsiaalne surve omandanud juba teistsugused mõõtmed: olen hakanud end omas maailmas üksildasena tundma, sest lastega pered hoiavad sageli omaette ja kui ka neil külas käia, siis ega ühist kõneainet väga pole. Peale selle on üsna nukker õnnelikke peresid kõrvalt vaadata kui tead, et endal sellist võimalust pole.
Kuna tänapäeval on nii palju muid väljakutseid (karjäär, hobid, heategevus, reisimine), siis mind isiklikult laste mittesaamine väljaspool ühiskondlikku survet väga ei häirikski. Küll aga häirib teadmine, et ma ei saa oma armastatud mehele kunagi lapsi kinkida, kuigi tean, et ta neid soovib. Oma esimesest mehest ma juba läksin sel põhjusel lahku, et ta ei suutnud selle teadmisega elada ja ilmselt on see paras proovikivi ka praeguses suhtes. Oleme arutanud lapsendamist, aga hetkel pole me kumbki veel selleks valmis.
Üritan end võimalikult vähe teistega võrrela (kuigi vahel on see raske) ja mõelda, et elus pole üht ja ainsat mustrit, mis sobib kõigile, vaid mul tuleb leida oma.
Soovin teile kõike head ja kui soovid vahel veidi tuge või mõtteid vahetada, võid meilitsi minuga ühendust võtta.

Kui jätad e-maili, siis murdumise hetkedel tahaksin küll suhelda ja tuge

oi, näen su e-maili. Kirjutan

Teeme nii! Ootan! :)

minu sõbrannal ei tohi sünnitada ja lapsendasid nad toreda pisitütre, kohe sünnitusmajast. ooteaeg oli, aga lapse said. vanemad armastavad teda nii väga ja usu see ematunne tekib. tean veekl paari peret, kes on lapsendanud - ei ole tõesti vahet, ausalt.

kirjutasin

Hei!

Sain su kirja kätte, aga vastata ei õnnestu (saan veateate, et sul postkast täis). Kas võib tõsi olla?
K.

ei saa olla, seal on vaid max 10 e-maili sees, need ka lühikesed. Hmm, lähen uurin asja

Ok, saatsin sulle uue meili, vanaga on jah mingi error

Njh. Mul küll asjalood nii hullusti pole. Kuid saan siiski hästi aru sellisest olukorrast. Mul endal olid paar pisikest probleemi nö, mida on nüüd jõudsalt ravitud, kuid last me siiski ei saanud. Meile räägiti juba ka geneetilisest sobimatusest jms, kuni ups - avastati et mehel on põletik. Nüüd on vähemalt lootust et ehk pärast põletikuravi õnnestub. Aga neid mõtteid et ma last ei saagi oli mul, va õrnahingelisel ikka metsikult raske taluda. Meie jaoks pole lapsendamine nt variant.
Sotiaalsest survest niipalju, et minu sõpruskonnal on olnud 2 beebibuumi, mul endal vastavalt ka kaks katkemist. Sõpruskonna mõttes oli raske küll kui vaatasin oma rasedaid ja õnnelikke sõbrannasid ning ise leinasin oma sündimata last :(

aga minu üks tuttav teadis, et tal pole kunagi võimalik last saada ja voila ühel päeval selgus, et ta rase, nüüd laps käes ja õnnelikud. Imesi juhtub.

palju vanust?

Mis on geneetiline sobimatus? Pole kunagi kuulnud. Kõlab nagu koer ja kass tahaks poega saada - sorry te olete eri liigist.

to khm, kui pole põhjust leitud, siis ju ei sobi.
On palju paare, kes lahku minnes saavad teise partneriga kohe lapse.
Seega.. enne kui hakkad hukka mõistma..uuri


Kati, kirjutain sulle, aga kirjad tulvad tagasi.
Tuleb vastus: Unfortunately, messages from 194.126.101.122 weren't sent.
Palun vaata, ehk on sul postkast täis vmt

varjupaigast omale kassikene, armas ja ilus, ei söö palju ega tee ulakust.

Olen ka hetkel lemmiklooma poolt. Paljud inimesed saavad mõtlematult lapsi enne endalt pärimata - kas ma suudan olla hea vanem ja lapse kasvatamisega ka hakkama saada. Lapse kasvatamine on palju raskem kui tema saamine. Muidugi ei mõtle ma siin kõiki inimesi, on palju tublisid vanemaid ja inimesi kes sobivad selleks. Ise ma endas nii kindel pole, võibolla olen veel ka noor, mõned aastad enne 30. Aga hetkel mõtlen küll, et lapsi saada ei taha, õnneks on abikaasa samal arvamusel. Oleme rääkinud, et võibolla kunagi tulevikus, aga enne peab siiski endale kindla maapinna ehitama, et kui laps tulekski, siis tuleks ta kindlustatud kodusse kus tema hoolitsemisega saadakse hakkama. Kuna minu lapsepõlv oli üsna vaene ja kehvake ka muudel põhjustel, siis mitte mingil juhul ei taha ma tuua ilmale inimese kes peaks midagi taolist üle elama. Seega vastutustunne eelkõige ja siis lapsesoov. Arvan, et see on tuhat korda tähtsam kui kellegi teise arvamus. Igaüks elab ikka ise enda elu. Ärge tundke end halvasti sellepärast kui te lapsi saada ei soovi, see on igaljuhul parem kui ühiskonna survel nii tähtsa otsuse võtmine, mis muudab kogu elu.

Sul vale mees.

Olgu, see on nüüd teemast väheke välja...lugesin ja hakkasin mõtlema. Jäin noorelt leseks, lastega. Siiani noor. Mõtlesin, et kui ideaalne on naine, kes ei saa lapsi. Kui kunagi peaksin proovima uuesti alustada, siis selline naine oleks...nagu kingitus:) Ja kui tulekski imekombel laps, siis oleks puhas rõõm:)Edu teile!

Pöörduge alternatiivmeditsiini suunas!!! :-)

olen lastetu ja ka mehetu. topeltkurb.

täna ,kus mul lapsed unistan ,et mul neid ei oleks.Jube hea elu oleks ja mida kõike siis endale lubada saaks.Ma ei laseks ennast teiste arvamusest kõigutada.Usu mind ,sa pole mitte millestki heast ilma jäänud.Nautida tuleb lapsevaba elu ,mitte siin halada.

unistan Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> täna ,kus mul lapsed unistan ,et mul neid ei oleks
> .Jube hea elu oleks ja mida kõike siis endale luba
> da saaks.Ma ei laseks ennast teiste arvamusest kõi
> gutada.Usu mind ,sa pole mitte millestki heast ilm
> a jäänud.Nautida tuleb lapsevaba elu ,mitte siin h
> alada.

Olge oma unistustega ettevaatlikud - need võivad täide minna...

loodetavasti mu unistused ükskord täituvad ja saan rahulikult elada.