Ma ka ei saa geneetilistel põhjustel lapsi. Ajaga õpid selle teadmisega elama, aga eks nõrkuse- ja masendusehetki tuleb ikka ette.
Kuni enamikul sõpradest lapsi polnud, siis seda sotsiaalset survet nii väga ei tunnetanudki, sest küsimustest saab ju alati kõrvale põigelda. Nüüd kui oleme mehega oma tutvusringkonnast praktiliselt ainsad, kel lapsi pole, on sotsiaalne surve omandanud juba teistsugused mõõtmed: olen hakanud end omas maailmas üksildasena tundma, sest lastega pered hoiavad sageli omaette ja kui ka neil külas käia, siis ega ühist kõneainet väga pole. Peale selle on üsna nukker õnnelikke peresid kõrvalt vaadata kui tead, et endal sellist võimalust pole.
Kuna tänapäeval on nii palju muid väljakutseid (karjäär, hobid, heategevus, reisimine), siis mind isiklikult laste mittesaamine väljaspool ühiskondlikku survet väga ei häirikski. Küll aga häirib teadmine, et ma ei saa oma armastatud mehele kunagi lapsi kinkida, kuigi tean, et ta neid soovib. Oma esimesest mehest ma juba läksin sel põhjusel lahku, et ta ei suutnud selle teadmisega elada ja ilmselt on see paras proovikivi ka praeguses suhtes. Oleme arutanud lapsendamist, aga hetkel pole me kumbki veel selleks valmis.
Üritan end võimalikult vähe teistega võrrela (kuigi vahel on see raske) ja mõelda, et elus pole üht ja ainsat mustrit, mis sobib kõigile, vaid mul tuleb leida oma.
Soovin teile kõike head ja kui soovid vahel veidi tuge või mõtteid vahetada, võid meilitsi minuga ühendust võtta.