Ma soovin jagada neidudele ja naistele enda kogemust. Kogemust, mis tekitab paljudele vastakaid tundeid. Nimelt ma räägin enda esimesest ja viimasest kirurgilise abordi kogemusest.
Ma olen kasutanud üle kahe aasta rasestumisvastaseid plaastreid. Ja iga kuu märkinud enda kalendrisse, mis päeval vahetada. Jätsin märkamatult ühe lehe ( nädala) vahele. Ma sain alles siis aru, et midagi on valesti, kui päevad ei hakanud. Ma ei arvanud korrakski, et võiksin rase olla. Tegin poes mehele nalja, et näed, päevad hilinevad. Tema otsis rasedustesti üles ning viskas korvi.
Panin naistearsti juurde aja kinni, õnneks sain aja väga kiiresti. Seal ilmnes väga ehmatav fakt. Ma olin lapseootel olnud juba 8 nädalat. Abordi otsus tuli kohe kui test positiivseks osutus. Süda ütles ja nii pidin tegema. Ma ei taha saada emaks. Kunagi tulevikus, aga mitte täna. Mõtlesin ise, et ehk mõtlen ümber, aga isegi korraks ei tulnud kõhklushetke. Tahtsin just kirurgilist aborti, sest foorumites lugedes tundus teiste kogemusi lugedes, et see pole nii valus. Mu arst tuli väga vastu, toetas ning lasi isegi ise päeva valida.
Nii ma siis läksin ühel reede hommikul mehega pelgulinna naistekliinikusse. Mees saadeti kohe minema, soovitati kolme paiku järgi tulla. Järgnes pikk aeg ootamist, kus istusin täisriietes voodiserval ning ootasin juhiseid. Ma polnud kunagi varem haiglas olnud ega narkoosis. Täitsin pabereid ning ootasin.
Peale 4 tundi ootamist jalutas õde minuga operatsioonisaali.Ta hoidis terve tee mu käe ümbert kinni. Ruumis ootas palju inimesi ( 5 vähemalt ). Sealt voodisse, paigaldati kanüül, tehti süst. Ma ärkasin enda palatis tund aega hiljem.
Umbes ärkamisest tund aega hiljem jalutasin haiglast minema. Enesetunne oli ideaalne. Polnud valusid, polnud väsimust.Palju kergem tunne oli.
Kodus hakkasin koristama ning see maksis valusalt kätte. Öösel hakkasid tõsised valud ning neelasin hoolega valuvaigisteid. Ning need ei aidanud. Panin juba riidesse, et minna valvearsti juurde, kuid korraks viskasin pikali, valu vaibus ja jäin magama.
Paar päeva oli jälle kõik normaalne, siis hakkas veritsus mustade klompidega. Ja valud, kuid need olid kontrollitavad valuvaigistiga.
Kogu sellest sündmusest on möödas nädal. Ning ma ei kahetse enda otsust absoluutselt. Tervis on ka hea, veritsus on järgi jäänud ning saan jälle muretult kõike teha, kuid nüüd olen väga ettevaatlik.
Kui ma otsisin alles informatsiooni, oli väga raske leida infot. Igal pool foorumites kriisati lapsemõrvast ning hirmutati. Mis ma soovitada oskan on see, et kui teete südame järgi otsuse, siis on see otsus õige. Kui sa teed selle otsusese, sest ema tahab, mees ei ole valmis isaks saama, raha pole või meil juba on laps (jne), siis mõtle hoolega. Ära tee seda mingitel põhjustel. Kui sa tahad last, siis saa laps. Kui sa ei taha last, siis ära sunni end.
Igal juhul on raseduse katkestamine raske protseduur nii füüsiliselt kui vaimselt. Ja oluline on, et oleks keegi, kes kuulaks, kes toetaks.
Haiglasse soovitan kaasa võtta täislaetud telefon, enda sussid ning mitu ultra sidet.
Ja igaks juhuks mainin, et maksis kirurgiline abort umbes 50 eurot.