aga lapsel pole isa. Ja üksi ma seda teha ei oska. Nooruses oli latt meeste osas ilmselt vist liiga kõrgel, ning tegelikult polnudki mul pikemat aega soovi peret luua. Nüüd vaevlen titeisu käes juba üle aasta. Bioloogiline kell tiksub ning kardan, et jäängi üksi. Mida teha? Üks tuttavatest otsustas kunstliku viljastamise kasuks, mina aga veel nii kaugel ei ole. Millegipärast tahaks asja ikka loomulikul teel ajada, ning loomulikult peaks keemia ka olema, kasvõi korraks. Paar kuud tagasi õnnestus pidutsemise käigus meeldiva meesterahvaga voodisse jõuda, kuid kahjuks polnud aeg õige. Tegelikult eriline peoloom ma pole. Aga ma ei näegi muud võimalust, kui klubides-pubides võimalust passida. Samas teeb niisuguse võimaluse juures muret lapse eostamine alkoholitarvitanuna. No mida küll teha?

ära aja lolli juttu-loo suhe kõigepealt siis räägi lapsest.

Suhte looks muidugi hea meelega, aga olgem realistid.Üle kolmekümneste seas on mehi lihtsalt arvuliselt juba oluliselt vähem kui naisi, ning ka elusolijatest on suur osa nn. joodikud, vargad, liiderdajad, kodutud jne..Igaühele lihtsalt ei jätku. Ning lisaks kõigele, vaata ringi, kas kõik kord suhtes olnud ja lapse valmis treinud isad oma pere juurde ka jäävad? Tead, ära aja demagoogiat! Olen nüüd elus jõudnud niikaugele, et oman kindlat haridust, töökohta ja materiaalset kindlustatust ning saaksin lapse kasvatamisega ka üksipäini hakkama. Kahekesi koos meeldiva mehega oleks muidugi veelgi parem, kuid...nagu öeldud, kust võtta? Et peaks hakkama naisemehi üle lööma või?

Tuleb omale mees ja lapsele isa leida.
Nagu enamus naisi on teinud ka enne sind.

Arvan, et mõistan Su seisukohta päris hästi, aga soovitan oma kogemuste põhjal, et vaata kõigepealt üle oma praegused väärtushinnangud ja latt meeste osas. Noorena on lihtne vaimustuda jumal teab millest, pealt 30-na väärtustab inimene juba teisi omadusi...
Loomulikult ei ole mõtet viskuda esimese ettejuhtuva kaissu, see tekitab hiljem vaid iseendale süü- jms tundeid. Aga ära istu tegevusetult - unistused kipuvad reaalis harva täituma. Astu ise esimene samm ja ma usun, et midagi hakkab ka Sinu elus arenema.

Oh issand, nüüd peab ööklubides ikka õite ettevaatlik olema - tahad pisut lõbutseda, aga tegelikult kasutakse lihtsalt sugupullina ära.

Aga tegelikult, mis sellel kunstlikul viljastamisel nii häda, saad lapse isa nagu kataloogist valida ja tulevikus ei teki kiusatust alimente nõuda. Ööklubi olgu pigem lõbutsemiseks ning kaitsmata vahekorra muud võimalikud ebameeldivad üllatused jäävad ka ära.

Kui vana Sa siis oled, et enam ei julge loota, et see härra Õige või enam-vähem normaalne sell, Su ellu sõuab ? Vahel öeldakse, et õnn on õiglane, aga aeglane :)

Merlele
39

Mina 32, aga olen samuti mõelnud, et mis siis ikkagi saab, kui vanus 37, 39, 43. ja pole meest. Et kas tehagi lihtsalt mingi selliga laps ja siis teda üksi kasvatada ?? Raseduse ajal üksi olla pole kindlasti kerge, last üksi kasvatada, veel raskem. Aga samas on kindlasti uus ilmakodanik ju seda vaeva väärt. Olen mõelnud, et kui tõesti vanus 39, miks mitte proovida rates kätt. Mul on mitmeid tuttavaid, kes on teineteist sealt leidnud :) Kindlasti on seal jobusid ( kus neid poleks )aga kunstlik viljastamine või mingi juhuslik sell, see on siiski lapse suhtes kuidagi ebaõiglane. Et emme kus mu issi on ??? Et kui pole meest kellega kannataks koos elada, siis äkki on mees, kes isa siiski oleks. Kasvõi kord kuus :)

Merlele
Sinu vanuses ma ei mõelnud üldse midagi. St. mõtlesin, et hetkel end siduda ei tahagi, ja tulevik oli kamakaks. Pööre toimus minus seoses viimase mehega minu elus, kes tahtis mind väga ja rääkis ka lapsest, rääkis nii, et hakkasin tahtma, ja siis jättis ta mu maha. Nooh, niipalju olen üle saanud, et patja enam ei nuta ja üritan edasi minna.
Raudkindel, et üksinda läbitehtud rasedus ja lapse esimesed elaastad on rasked ja kurvad. Aga arvan samuti, et tulemus on vaeva väärt.
Ei tea, juhuslik, tore, terve sell oleks ju üsnagi vastuvõetav, mu meelest. xxx arvas, et võib tekkida kiusatus alimente nõuda. Seda ma ei teeks, loomulikult ei informeeriks ma teda ka isakssaamisest. Kui ta seda ei tea, ei saa see talle ka probleeme tekitada. Mida tulevikus lapsele ütleks, ei tea veel, aga variante on ju.
Rate- jah, miks ka mitte...

Nii ongi, et igaüks peab ise välja mõtlema, mis talle sobib :) Ja kui soov on kindel, siis leiab ka väljapääsu, sest Sa pole ju mingi mämmkäpp :)))

Kuidas sinuga ühendust saada?

Jetile
Miks sa tahad ühendust saada?
c.mai@hot.ee

Vahe kunstliku viljastamise ja klubimehe vahel võib olla ka muus kaasavaras. Nt HIV...

Tean, tean...

mul tuttava noormehe isa (~45) leidis ratest väga toreda naise, lapsi neil plaanis vist ei ole, mõlemil terve posu, kuid kaaslase on nad leidnud.

Samas teine tuttav naine (43) kurtis mulle (27) alles hiljuti, et ära väga kaua oota selle asjaga, et temal juba hilja...

Soovitaks ka teatud panga poole pöörduda- siis pole hiljem ka probleeme, kui peaksid veel mõne toreda mehega tutvuma, et ta peaks hakkama kellegi teise last kasvatama- ainult sinu laps ja kõik!

saad bubist mehe, saad seksi, saad lapse ja saad endale ja lapsele haiguse...on seda kõike vaja?

haigusi võid saada ka tänaval, poes, haiglas.

tahan öelda, et elusa isasega sugu tehes on võrreldamatult suurem võimalus rasestuda ja ka terve laps sünnitada, kuna Loodus on ikka tunduvalt targem kui meie , inimesed, kamba peale kokku.

to unistaja: No aga palun ütle kuidas vöib ikka üks isiksus niisugune olla, et tahab väga, perekonda , lapsi ja ma ei tea mida ja siis ühe korraga enam ei taha. Kas sa peale seda lugu oskad seletada, mis selle taga seisab, et mees sellise kannapöörde teeb, labiilsus???

ma mõistan täielikult sinu lapsetahtmissoovi aga kas sa juhuvahekorrast suguhaigust ei karda saada???

Tõesti keeruline olukord. Olen samuti kõiki neid mõtteid mõelnud ja lahendust paraku ei leia. Juhututtavatega pole ma kunagi vahekorrani jõudnud, pealegi ma kardan igasuguseid ebameeldivaid haigusi. Kunstlikku viljastumist olen küll proovinud, kuid katsete seeria pole siiani tulemusi andnud. Kehasisest viljastud saab ju vabalt teha kui pole ka mingisuguseid med. näidustusi. See on pigem nagu teenuse ostmine. Valid välja doonori, maksad raha ära ja jääd ootama tulemusi. Siiski on hinnad suht-koht kõrged ja õnnestumise protsent on kõigest 10-15%. Räägitakse ka, et doonorsperma on üsna nõrgake vaatamata sellele, et doonorite tervist kontrolitakse igatpidi ja selekteeritakse paremik materjalist. See on ju külmutatud ja ülessulatatud.

Psühholoogiliselt pole naisele mingit vahet, kas laps sai tehtud loomulikust vahekorrast juhupartneriga või doonoriga. Minu jaoks oleks ka reaalne inimene ju ikkagi doonor. Teine asi on aga kunagi hiljem neid asju lapsele seletada.

Oma meestuttavatega ja eksidega olen ma palju sel teemal rääkinud ja mõni neist isegi kiidab mu plaani heaks, kuigi jah, ega keegi neist pole avaldanud soovi mind titetegemisel aidata. Kõigil on juba mingid kohustused ja ilmselt kardetakse, et nõnda tuleks neid juurde.

Igatahes soovin sulle edu.

murelikule
Ma ise ka ei saa aru, mis selle mehega juhtus. Ta ei öelnud midagi sõnaselgelt välja, kuid hakkas mind petma ja kui vahele jäi, siis igasugust segast ajama. Üritas n.ö. kõigi oma naistega hea olla. Minu jaoks oli see täielik katastroof. Pikka aega uskusin, et võtab mõistuse pähe ja ma olen tõepoolest tema jaoks parim, nagu ta korduvalt väitis, veel enam, ta lausa imestas, et mind keegi varem pole üles korjanud ,et ma olevat lausa iga mehe unistus jmt..Võttis aega, enne kui aru sain, kui tühjad need sõnad tegelikult olid, et minuga olles mõtles ta samal ajal ka oma teisele ja kolmandale jne., mõtles, mida jälle neile ette luuletada...Lahku läksime me nii, et...tegelikult ei läinudki. Tasapisi ühendus lihtsalt katkes.

deale ja saatusekaaslasele
Juhuvahekorrast suguhaigust saada kardan muidugi. Kuid...kes ei riski, see šampust ei joo.
Mul on selle kunstliku viljastamise suhtes mingi tõrge siiski. Tahaks, et n.ö. lapsetegemisest jääksid ilusad mälestused, tahaksin oma lapse isa reaalselt tunda, tema kaisus olla, kasvõi korraks. No ja iga esimese ettejuhtuvaga ma seda ikka ei proovikski, see oleks mulle loomuvastane. Kui palju see kunstlik protseduur muidu maksaks?

No aga siit peaksid mingi abimehe ikka leidma,kes mure ära lahendab.Haigused on tänapäeval tõesti kerge levima,sellepärast peab ettevaatlik olema küll.Muidugi pead vaatama ka,et nn doonoril pärilikke haigusi poleks(langetõbi,kiilaspäisus) ja tervis tiptop.Välimus on suht tähtis,sest kui mees mingi 1.65 pikk ja 100kg,siis ega see lapski pikem tule.Isegi aitaks heameelega ja näitajad head.

Tegelikult riskib ka doonor väga paljuga. Alates alimentidega + paljud muud problad. Ole siis oma hea välimusega ja PIKKA kasvu aga ikkagi täitsa pasas. Jõudu!

on olemas abieluvara lepingud aga kas oleks jõudu ka alimentidest loobumise-lapsest loobumise lepingul?

to lastetu m

Alimentidest loobumise lepingut Eesti seadused ei tunnista. Ka mina olen proovinud iui-d (kehasisene viljastamine doonoriga), kahjuks seni tulemusteta. Foorumeid lugedes jääb mulje, nagu sel viisil oleks praktiliselt võimatu lapseootele jääda, kuigi arstid väidavat õnnestumisprotsendi olevat 15. Kunagi ühe tuttavaga sai ka seda asja proovitud, kuid kahjuks rasedus hiljem katkes. Tegin tema jaoks sellise kirja, et mul pole tema suhtes mingeid nõudeid, ehkki seda poleks hiljem ametkonnad tunnistanud, kui läheks alimentide väljanõudmisele. See mees põhimõtteliselt usaldas mind selles suhtes teades, et ma olen alati ise hakkama saanud.

saan teemaalgataja probleemist aru:( ise olen 28 aastane, aga seisan sama probleemi ees, last tahaks, meest pole:(

P võiks oma aadressi anda ;)

Nonoo, Kusti, ja mina liiga vana jälle, jah?

Su jutt on nagu teismelise oma.