Selgitage mõistmatule palun, milleks tahab alla 30 a naisterahvas oma noorus veeta titelappide ja magamata öödega?? Selle asemel , et südamepiinadeta noore inimese elu elada, karjääri teha, arenadada ISEennast?????
Et bioloogiline kell? Jah, see on ka ainus veenev näitaja. Aga kommentaare paluks siiski.

Muidugi võib naine sünnitada oma esimese lapse 35aastasena.Kuid kui peaks olema mingid probleemid rasestumisega siis selles vanuses on aeg halastamatu minema.
Samuti mida aasta edasi seda raskem on toime tulla magamata öödega jne.Ja kui inimene on harjunud väga pikalt elama ainult iseendale siis isegi väga oodatud lapse sünd või elu täiega vussi keerata.Ka naise ja mehe suhted.Kahjuks.

mammukas. tuleb sinu jutuga nõustuda nähtavasti. kahjuks. tänan kommentaari eest:)

lisaks, et laste saamine ei sega oma eluga edasi minemast, teed vaid ajutise pausi või aeglasema tempo, mis kokkuvõttes kasulik aja mahavõtmine.ja noorena on tõesti kergem hakkama saada, jalg väledam ja kõrv-silm teravam.olen 37, lapsed sündisid 22-selt ja 27-selt ja mul pole küll millestki puudust olnud, praeguseks ka firma üles töötatud ja ma ei pea selle arendamist katkestama lapsepuhkusega, vaid sujuvalt edasi tegutseda.lapsed juba igati abiks ja elu kõik veel ees.mõnus!

Ega lapsele ka murdeeast alates vana ema ei paku pinget, kuskile koos minna ei taha, ühiseid vaateid elule ära loodagi. Noortel emadel lastega hiljem normaalsemad suhted ka.

aga m6tle sellele kui vana sa oled kui laps ylikooli l6petab? V6i abiellub, siis oled juba nii vana ja r2situd et ei jaksagi millegi yle r66mustada ?

Mul ema sünnitas minu 18-aastaselt ja ma küll ei saaks öelda, et ma 15-selt temaga kuskil käia oleks tahtnud ja läbisaamine oli mul vanaemaga tunduvalt parem, nii et see sõltub ikka inimesest, kuidas omavahel läbi saadakse.

ma arvan, et kui see ema oleks su 40-selt sünnitanud, ei tahaks sa ammugi temaga koos käia.tõesti- kes on hea ema, on seda 20-selt ka, mõni ei saa eluaeg oskama, tõesti iseloomu küsimus.

Lapsed on igati õige noorelt saada! Kahju on nendest närtsivatest tibidest, kes 40-selt avastavad, et tahavad last ja siis hakkavad jooksma mööda kunstlikku viljastamise protseduure ja vaevlevad raseduse katkemiste käes.

naene. aga ongi ju õiglane ja hea, et kui tibi naesterahvas "närtsima "hakkab, siis ema instinktid pead tõstavad. Kaldun arvama, et ühest "korralikust" tibist väärilist ema oma lapsele ei saa olla.

Ja arvan samuti, et vanus on eelkõige ininmese peas ja iseloomus kinni. Mõni ka 30 aastaselt juba vanainimene valmis.

Lapsed on igati õige vanemalt saada! Kahju on nendest õitsevatest tibidest, kes 20 lapse saavad ja siis alles oma sarvi maha jooksma hakkavad ja elamata noorust taga nutavad ja ennast ja last vihkavad oma elamata jäänud nooruse pärast.

Minu arvates on mõlemal juhul (nii noorelt kui vanemalt) lapse saamisel omad plussid ja miinused. Oma kogemustele tuginedes on noorelt parem emaks saada.

kata. Sina said siis lapse noorelt ja oled happy või vanemalt ja esines tüsistusi?

Esimese lapse sain 20-aastaselt, teise 36-aastaselt.
Tüsistusi ja mingeid probleeme vanemalt rasestumisega ei olnud, kõik kulges hästi, sünnitused olid mõlemad ühtmoodi valude ja pikkusega. Nii et tervise seisukohalt ei olnud minul mingit vahet kahel rasedusel ja sünnitusel.
Vahe on muudes asjades, eelkõige minus endas. Aastatega sisseharjunud elu tegi 1000-kraadise pöörde ja sellega harjumine võttis aega tunduvalt kauem kui 20aastaselt. Endine muretu sinisilmsus on asendunud ratsionaalse mõtlemisega. Ja tõesti, nagu mammukas juba ütles, magamatus vanemas eas on tunduvalt raskemini talutav kui noorena.
Üks suur pluss vanemas eas lapse saamisel on aga see, et vanavanematel on nüüd lõpuks aega lapselapsega tegelemiseks. Esimese lapselapse sündides olid nad pisut üle 40, nii et aega ei olnud neil üldse.
Noorelt last saades on tõenäosus näha oma lapselapselapsi suur ja see on vahva.
jne, jne, jne.
Aga happy olin ma mõlema lapse sünni puhul ikka. Selles suhtes ei ole mingit vahet.

mul käis 20-selt mingi plõks peas. ei oska kuidagi põhjendada. lihtsalt tahan ja kõik.

Ma olin 25, kui äkki meeletult lapsi tahtma hakkasin. Enne seda suhtusin laste teemasse täiesti eitavalt. Ja nüüd juba 27 ja lapsi ikka pole. Selgus, et ei olegi nii kerge!

Mõni tunnetab valmisolekut emaks saada juba 20selt, tene tunduvalt hiljem. Nagu mina näiteks. Peale ülikooli lõpetamist pidin alles elu alustama, kuna seni olin elanud vanemate juures. Polnud mul ei õiget kodu ega ka materiaalset stabiilsust. Tööle minek oli uus etapp minu elus ja pidin sellega harjuma. Polnud ka õiget meest kõrval, kellega pere loomise peale mõelda. Tõsi küll, mehi on minu elust läbi jalutanud päris mitmesiguseid, kuid mitte ükski neist ei soovinud uusi kohustusi ega vastutust. Siiski ei karda ma enam üksi olemist ja seda, et ma ei tuleks laste kasvatamisega toime. Olen küpsem ja emotsionaalselt stabiilsem. Materiaalses plaanis pole mul mitte mingisuguseid probleeme ja praegu makstav emapalk ei tekita kahtlusi, mismoodi hakkama saada seni, kuni lapsed lasteada lähevad. Veel üheks plussiks on minu vanemate vanus, kes kohe-kohe kavatsevad pensionile jääda ja on juba märku andnud, et nüüd oleks õige aeg lapselapsi kantseldama hakata. Nooremana tulnuks olla ema 24/7. See tähendaks, et iga poodi, juuksurisse, arsti juurde mineks või lihtsalt sõbrannaga suhtlemine oleksid olnud problemaatilised.

Kui aga bioloogiline kell hakkab enne 30. eluaastat tiksuma, pole selles ka midagi kummalist. Eks ügaüks tunnetab ise, millal see tema jaoks kõige sobivam aeg on.
Tuleb muidugi arvestada, et peale 30. eluaastat hakkab fertiilsus langema ja rasestumine ei pruugi enam tulla nii lihtsalt. Ka võivad olla varjatud haigused, millest meil võib-olla ei olegi aimu, nagu näiteks läbipõetud põletikud, umbes munajuhad, endometrioos ja veel sada muud asja. Igal juhul loodan väga, et

Eales ei viitsiks enam 37-selt öösiti titelappe vahetada ja kui mõelda veel seda, et siis 44-selt uuesti laps esimesse klassi saata.... ei ja veelkord ei. Aga eks see väga individuaalne

mina kyll ei tahaks olla n-ö vana ema. enam ei saa ju yldse aru mis lapse maailmas toimub. ära oled unustanud k6ik. kui ema on noor samal ajal veel kui laps ka on noor on see generatsioonide vahe ikka palju väiksem.

emaks olemine ei sõltu vanusest -minul on n.ö. vana ema (38.a. oli kui sündisin, mul on küll vanem õde ka). Sõbrannad, kelle emad oli minu emast 15.a. nooremad - kadestasid mind kohutavalt. Ise olen 39 ja plaanin varsti sünnitada - üks laps on ja nüüd teeme teise ka. Tunnen, et olen väga heas vormis - sp. ongi aeg veel üks sünnitada. Tänapäeval on 40.a. sünnitajad väga tavaline nähtus

to d Järelikult olen oma 25 aastaga lootusetult hiljaks jäänud, sest ma ei saa juba viimased paar aastat aru, mis noorte(teismeliste al 11a) peades toimub ja kuda NAD KYLL niiviisi käituda võivad. Ja veel arvestades, et ise sugugi moraalijünger pole. Ehk 10 a pärast olen ise arenenud ja suudan lastest - noortest piisavalt aru saada, et omale üks teha!

mina tahaksin küll enne 30ndat verstaposti last saada. Seepärast, et saaks ka oma lapselapselapsi näha:) Ja oma ema tahaks ka juba vanaemaks saada:P
Aga enne last peab loomulikult olema korralik töökoht. Samas on mul hirm sünnituse ees:(

Olen 27, mõte lapsest on, ent ei rasestu - kas see siis on parem?
Koolis on käidud, karjääri tehtud (olen firma juhataja), abikaasa on ka, ent elu on kuidagi tühjavõitu....

Mul on kolm last,olen 30.aastane.Minu esimene laps sündis,kui olin 21.aastane.Kuigi mu sugulased manitsesid mind tookord,et ma nii noorelt lapse saan,ning veel sellises olukorras,kus mu elukaaslane mind rasedusest teada saades hülgas,ei kahelnud ma hetkegi oma otsuses,kuigi teadsin,et raske saab mul olema üksikemana,õnneks mind õnnistati toreda ämmaga,tema aitas mul last hoida,kui pidin tööl käima...Nüüd aga olen 2.aastat abielus,teine laps sündis siis,kui olin 28.a. Praegu olen 30.a.ja mul on 3.kuune pesamuna.Ei kurda,olen isegi õnnelik,et mul on mu lapsed.Magamata öid nutvate titadega on olnud palju,aga see lihtsalt etapp ju elus,see ei tapa,vaid teeb just tugevaks...lapsed annavad elumõtte ja lohutust,kui on raske!!!

Tead, mõnel lihtsalt tuleb vastupandamatu soov ja vajadus lapsi saada/pere luua varem peale.

Inimesed ongi erinevad (kui see peaks mingi avastus olema ligi 30-aastasele)!

mina olen 29 ja ootan pikisilmi oma triipe.Abielus juba ule 4 aasta ,maja valmis ehitatud ,hea tookoht olemas.Ja miks mitte lapsi teha nuud.Lastega on kull palju tood aga seda roomu on palju rohkem.Meie oleme valmis.

No oma esimene laps synnitada 30 aastaselt on kyll hilja.Synnitan 25 aastaselt ja paremat aega ei ole.Ema ei peaks aina enda vajadustele motlema vaid motlema ka oma lapsele, kes saaks nooremad vanemad.Teemaalgatajal pole titaisu peale veel tulnud voi oled liiga nooreke.Kas valida karjaar voi laps?Mis kysimus see selline on.Muidugi laps, tood ja karjaari jouab alati teha.Last vanana enam ei tee.

noorena taastud paremini, pekid kuluvad rutem ära ja nahk tõmbub paremini tagasi, pabistad ja põed vähem. need on minu õdede kommentaarid, kes on sünnitanud vahemikus 23-37a.
ise sünnitasin 26a, minu jaoks alustamiseks paras vanus. mingit müstilist titeisu mul 3abieluaasta jooksul ei tekkinud, kui seda oleks ootama jäänud, ootaksin vist elupäevade lõpuni. praegu vaatan küll, et täitsa lahe titt kukkus välja.

miks arvatakse, et kui lapse saad, siis sa enam ei arene?!?!

pigem on vastupidi, siis sa hakkad oma egoistlikust maailmavaatest väljuma ja asju ka teise inimese vaatenurgast nägema.

Miks sina lapse tahad just üle 30a saada?
Kas see pole siiski iga naise väga sügav isiklik soov ja valmidus.
Ausalt öeldes olen ema, kes 18 a sai esimese lapse, lõpetasin ülikooli, seejäel sündis veel kaks last, vanuses 25 ja 27.Hetkel olen 40 ja plaanin veel vähemalt ühte(parem oleks kui 2).
Ja lappidest ega lastest pole ma iial ei väsinud ega kurnatud olnud, pigem on just nemad mulle elu kõige raskematel hetkedel elujanu andnud.Usun, et ma pole ise alaarenenud ega ka mitte mu lapsed.Maailmas oleme koos perega päris palju reisinud, esimene lastest õpib nüüdseks kolmandal kursusel ülikoolis, teised veel kodukatuse alla.Selleks hetkeks kui nemad lahkuvad, tahaksin kindlasti endale veel pesamuna(sid).Ja kõik need lapsed on abielust, mis tänaseks on kestnud 23 aastat.Materiaalselt oleme vast üle keskmise, meil on, mida lastele pakkuda , aga lastel meile on palju rohkem elus anda.