..et siis ei tea, kas on mõtet asi ette võtta, kahtlen. käin siin viimaselajal poes riiulite vahel ja vaatan neid nunnusid imikute riideid ja imetillukesi jalanõusid...õel ka alles sündis väike laps, sõbranna on rase esimesi kuid...mõtted jõuavad jälle sinna, et teeks ka, aga..... mees ei oleks vastu, tema tahaks ammu juba veel üht(meil on 5 aastane tütar), aga kui mõtlen sellele ajale tagasi kui tüdruk beebi oli ja mina kõike üksi tegema pidin, siis kaovad need lapsesaamise mõtted momentaalselt! ta ei olnud kohe üldse osaline asjas. no eks ma ootasin küll, et ta tuleks sünnitusele, aga ta ei tulnud(vist ei julgenud), OK olen selle talle tegelikult andestanud. aga siis see kõik muu...ta ei aidanud mul kunagi last nt. sööta, riieteda, potitada, ei tahtnud temaga jalutama minna, mähkmeid vahetada, arsti juures käia vms - alati oli vabandus, et tema on ju väsinud ja see tuleb minul paremini välja ja et tema ei oska ju jne, jne! no kas mina oskasin? esimene laps, kõike pidin üksi tegema, õppima, katsetama. ma ei saa öelda, et ta oma last ei armasta, ta armastab ja kuidas veel, aga nö üksi ma seda kõike enam läbi teha ei taha. otseselt väljendudes teeksin lapse endala, mitte meile.
ei saa öelda, et mehed ju ongi sellised ja naised peavadki kõike ise tegema. ma ei pea ju silmas imetamist - seda ta loomulikult teha ei saa, aga kõik muu, kasvõi mänguväljakule minek... kah ei oota ma, et ta töölt tulles kohe lapsega tegeleb...loomulikult on ta töölt tulles väsinud jne, aga nädalavahetused ja kõik muu vaba aeg...ma pidin koguaeg kõike ise ja üksi tegema. teisi isasid lastega tegelemas vaadates mõtlen, et miks minu mees ei võiks...või ei taha ta?

kuidas teil on?

Minu mees käib küll lapsega(1a5k) väljas jne. Vahepeal kui mees töötas pärastlõunases vahetuses ja mina tulin lõunaks töölt koju, siis hommikuti käis ta lapsega kohvikus(tema jõi hommikukohvi ja laps oli vankriga kaasas) ja jalutamas ja lõunaks tegi püree valmis, et mul oleks lihtne lapsele süüa anda. Vahepeal oli nii ka, et meie vabad päevad ei kattunud ja ta oli terve päeva lapsega ja tegi kõik mis vaja.
Sul tuleb mehega sellest rääkida, nüüd ta ju peaks enamvähem teadma mida lapsega teha(üks laps teil ju olemas).

Aga äkki ta on muutunud tänaseks päevaks! Vaata kasvõi mõne sugulase või nt õe lapse pealt...ulata tita talle kätte, vaata mis näo teeb....saad ju väikseid võrdlusi ikka teha...Õnne igatahes!

peaaegu nagu minu kirjutatud, väikeste erinevustega. ma ei usu, et ta muutub. sel põhjusel olen ma otsustanud rohkem lapsi mitte saada, kuigi teine laps võiks olla, vahel tuleb igatsus peale. aga tean, et seda kõike ei suuda enam üksi läbi teha.

Olen nõus, et laps saadakse kahekesi, mitte üksinda- aga kui naine ikka tunneb, et tahaks nii väga veel ühte last saada, ei tasuks küll oma unistustest mehe pärast loobuda!
Järelikult ei taheta ikka nii väga last, kui teda kantseldada ei taheta. Saaksin siis aru, et mehe suhtumise pärast tasub lapsesaamisest keelduda, kui naine ise ei taha väga aga mees surub peale - kuigi ise tegeleda ei viitsi.

mul sama,käin poodides asju hiilimas ja isutab nii hirmsasti teise lapse järele..poeg on hetkel juba suur ka,8 aastane.ei hirmuta uneud ööd ega miski..mees ka ilusti nõus..ainult,et mehega elame koos ainult nädalavahetustel.muul ajal ta riias tööl..see üksi olemine hirmutab kül veits..ja sellepärast lükkangi ikka ja jälle järgmisesse kuusse..

mul sama seis, tüdruk 4,5 ja mees käib peale, et tahaks ühte last veel, tegeleb lapsega, tal hea töö ja mul samuti, samas kui hakata mõtlema, et jälle need potid-lutid-lapid:)Ja jubedalt kardan, et puudega lapse saan:(

nujah, meil oli ka sama teema.Kui tütar beebi oli, polnud ühtki ööd, kui mees oleks last söötmas käinud(laps sai kunstpiima) või teda muul ajal kanseldanud.Eriti rasked olid 4 esimest aastat, edasi oli veidi kergem.Nüüd tüdruk 9ne ja olen ka dilemma ees, kas muretseda teine või mitte, kas suudan selle jälle läbi teha põhimõtteliselt üksi.