..et siis ei tea, kas on mõtet asi ette võtta, kahtlen. käin siin viimaselajal poes riiulite vahel ja vaatan neid nunnusid imikute riideid ja imetillukesi jalanõusid...õel ka alles sündis väike laps, sõbranna on rase esimesi kuid...mõtted jõuavad jälle sinna, et teeks ka, aga..... mees ei oleks vastu, tema tahaks ammu juba veel üht(meil on 5 aastane tütar), aga kui mõtlen sellele ajale tagasi kui tüdruk beebi oli ja mina kõike üksi tegema pidin, siis kaovad need lapsesaamise mõtted momentaalselt! ta ei olnud kohe üldse osaline asjas. no eks ma ootasin küll, et ta tuleks sünnitusele, aga ta ei tulnud(vist ei julgenud), OK olen selle talle tegelikult andestanud. aga siis see kõik muu...ta ei aidanud mul kunagi last nt. sööta, riieteda, potitada, ei tahtnud temaga jalutama minna, mähkmeid vahetada, arsti juures käia vms - alati oli vabandus, et tema on ju väsinud ja see tuleb minul paremini välja ja et tema ei oska ju jne, jne! no kas mina oskasin? esimene laps, kõike pidin üksi tegema, õppima, katsetama. ma ei saa öelda, et ta oma last ei armasta, ta armastab ja kuidas veel, aga nö üksi ma seda kõike enam läbi teha ei taha. otseselt väljendudes teeksin lapse endala, mitte meile.
ei saa öelda, et mehed ju ongi sellised ja naised peavadki kõike ise tegema. ma ei pea ju silmas imetamist - seda ta loomulikult teha ei saa, aga kõik muu, kasvõi mänguväljakule minek... kah ei oota ma, et ta töölt tulles kohe lapsega tegeleb...loomulikult on ta töölt tulles väsinud jne, aga nädalavahetused ja kõik muu vaba aeg...ma pidin koguaeg kõike ise ja üksi tegema. teisi isasid lastega tegelemas vaadates mõtlen, et miks minu mees ei võiks...või ei taha ta?
kuidas teil on?