Olen noor kuid südamest tahan omale last. Tunnen, et mu ema instinktid on täiesti olemas ja ma nii väga tahaks kedagi kellele end täielikult pühendada ning hellitada :)
Alati kui näen pisikesi lapsi jään nende juurde ja mängin nendega.
Probleem seisneb selles,et... Mees ütleb,et vara :(

Kui noor sa oled?
Kui vana/noor on su mees?

Mehed pole tavaliselt selleks teatud eani valmis.
Kõik oleneb sinu mehest ja miks ta ütleb, et on vara.
Siin sedasi nõu anda on raske, kui ei tea miks su mees arvab, et vara on.

Mina 18 Tema 20.
Vahepeal ta nagu oli nõus aga nüüd jälle pole... Ta ütleb,et varsti aga räägib juba poolteist aastat, et varsti ja varsti. Kodu on meil olemas mõlemad käime tööl. Aga ta ikka väidab,et päris kõike meil pole,et juba lausa laps ka teha.

Ma arvan, et ära torgi meest takka.
Meestel on seda lapsesaamist palju raskem mõista. Naistel tekivad emainstinktid, mida paljud mehed isegi kunagi mõistma ei hakka.
Ma leian küll, et te olete veel piisavalt noored, et võiksite veel natuke oodata ja las mees harjub selle mõttega. Ma arvan, et ta vajab aega.
Samas, sa oled vaid 18 ning sul ei ole paanikaks mitte mingisugust põhjust. Ära muretse, sul on tõesti aega veel terve jalgpallimeeskonna jaoks. Nautige teineteist ja noorust. Lapsed tulevad kindlasti.
Ma ei taha siin sulle moraali lugeda, kuid sa tead ju ise ka, et sul ei ole vaja kiirutada, eksju?
Võtke asja rahulikult ja kõik saab korda.
Jõudu!

Aitäh Sulle!:)

ma tean mida sa tunned ma tahtsin kah last kui oli 18 ja ainuke vahe oli siin see et mu poiss tahtis kah..aga yritasime yritasime aga ei midagi juu polnud õige aeg...ma isegi nutsin sellepärast suht tobe eks aga jh...
aga nyyd on see tahtmine juba mööda läinud kui tuleb siis tuleb...
olen hakkanud mõtlema tuleviku peale et lapsel ikka kõik olemas oleks.

Ega minulgi tuleb vahest nutumaik suhu kuna see soov on nii suur ja see justkui kasvab igapäev... Ma ei tea see soov on mul juba olnud nii kaua ja noh minu jaoks oleks see justkui õige aeg kuid mees pole sugugi rahul mu mõttega :(

Loora.....usun Sinu suurt ja siirast soovi. Vahest on motiiv lapse saamiseks aga vägagi keeruline värk.... Milline on olnud Su enda lapsepõlv?
Vahest tahavad noored hirmsasti last saada, et ennast iseseisvamana/täiskasvanulikumana tunda. Või on kogetud suurt üksindust vaatamata sellele, et suhted oma vanematega on justkui "harju keskmised" olnud....Tydrukud tahavad hakata väga varakult elama elu, mida nad "päris eluks" arvavad pidavat. Sul on veel aega küpseda ja oma soove lähemalt tundma õppida. Laps võiks olla siiski mõlema vanema soov, muidu hakkab ka paarisuhe üsna ruttu kiiva kiskuma...

Hoia oma tervist ja mõtle nende asjade üle sõbrake!

...ma olin 16 kui last tahtsin... hetkl 10 aastat tagasi vaadates.... oma lapse paneks vist keldri luku taha kui ta sellise jutuga tuleks :D
igatahes emale käisin pinda, et ma tahan tööle, selleks oli mul vaja emme käekõrval, ennast õhtukooli vormistada.... mõeldud tehtud.. tegelikult emale ma päris pointist ei rääkinudki, et tahan teda vanaemaks teha....
esimene katse läks.. inglite juurde :S seda suurem oli jonn see tita saada... kui aus olla- ega ma päris hästi ette ei kujutanud, millinne töö on ema olla, vastutus jne

lapseisa sai oma pojakesest teada, kui juba vaikselt kõht paistma hakkas. u. kolmandal rasedus kuul, ema siis ka avastas oma terava silmaga.. shokk- terverele perele... suguvõsale...
oli kohutav paanika-laps saab lapse...
läks nii, et rasedus läks kiirelt(aeg lendas)... tööle ma ei jõudnudki
papad-mammad korjasid titte asju. ja mees sebis meile meie esimese päris kodu ja läks tööle.. mäletan hästi kui hommikul kell viis ärkasin, et mehele võileibu teha..hommikusöögiks ja tööle kaasa... hapukurgist lõikusin sydamekesi leivale
... aga kui titt tuli. oli maailm pea peal...
mees oli 19 siis, ja ei olnud just kodus istuja tyyp... lõpuks kaotas töö. ja paar päeva peale lapse aastast synnat kolisin ema juurde tagasi... ilma meheta... emaga olid tylid lapse kasvatamise pärast- kuidas ikka õige on jne. aasta oli päris raske.. elasin emakulul... lõpuks sain sebimise peale sõimekoha lapsele ja ise tööle... tagasi kooli. siis hakkas kõik vaikselt rööpasse minema. ametiredelil tõusin, kooli lõpetasin ja iga päev kui oma imearmast poega vaatan- tänan ise ennast, et ma teda nii väga tahtsin... oli raske ..vahest isegi väga raske... aga see oli seda väärt..ka rasketes hetkedes oli rõõmu

vabandust, aga minu meelest on 18-aastane ikka veel üsna laps...

väga ilus kiri oli..