...ma olin 16 kui last tahtsin... hetkl 10 aastat tagasi vaadates.... oma lapse paneks vist keldri luku taha kui ta sellise jutuga tuleks :D
igatahes emale käisin pinda, et ma tahan tööle, selleks oli mul vaja emme käekõrval, ennast õhtukooli vormistada.... mõeldud tehtud.. tegelikult emale ma päris pointist ei rääkinudki, et tahan teda vanaemaks teha....
esimene katse läks.. inglite juurde :S seda suurem oli jonn see tita saada... kui aus olla- ega ma päris hästi ette ei kujutanud, millinne töö on ema olla, vastutus jne
lapseisa sai oma pojakesest teada, kui juba vaikselt kõht paistma hakkas. u. kolmandal rasedus kuul, ema siis ka avastas oma terava silmaga.. shokk- terverele perele... suguvõsale...
oli kohutav paanika-laps saab lapse...
läks nii, et rasedus läks kiirelt(aeg lendas)... tööle ma ei jõudnudki
papad-mammad korjasid titte asju. ja mees sebis meile meie esimese päris kodu ja läks tööle.. mäletan hästi kui hommikul kell viis ärkasin, et mehele võileibu teha..hommikusöögiks ja tööle kaasa... hapukurgist lõikusin sydamekesi leivale
... aga kui titt tuli. oli maailm pea peal...
mees oli 19 siis, ja ei olnud just kodus istuja tyyp... lõpuks kaotas töö. ja paar päeva peale lapse aastast synnat kolisin ema juurde tagasi... ilma meheta... emaga olid tylid lapse kasvatamise pärast- kuidas ikka õige on jne. aasta oli päris raske.. elasin emakulul... lõpuks sain sebimise peale sõimekoha lapsele ja ise tööle... tagasi kooli. siis hakkas kõik vaikselt rööpasse minema. ametiredelil tõusin, kooli lõpetasin ja iga päev kui oma imearmast poega vaatan- tänan ise ennast, et ma teda nii väga tahtsin... oli raske ..vahest isegi väga raske... aga see oli seda väärt..ka rasketes hetkedes oli rõõmu