Esimesed kaks sündisid mul järjest 1a. 1k. vahega ja nüüd on 13 ja 12a. suured. Siis 5 a. vahega sündis kolmas, see on nüüd 7. Neljas on 2-aastane. Suuremad aitavad küll väikest vaadata 1-2 korda nädalas ca 5 tundi, käin osalise töökohaga tööl, nad saavad ka aru, et ema aitab ka isal peret ülal pidada, töö on ka selline, et poleks tahtnud loobuda, olen mõnes mõttes töö juures asendamatu, ning koju jäädes tekitaksin tööandjale suurt peavalu. Lapsed vaatavad õde mitte sunniviisi, vaid vabatahtlikult, meil on kombes teine teist pereasjades aidata, ei paista et nad tunneksid ennast ülekoormatuna, lõpuks tahab ju igaüks ka taskuraha saada ja paremaid sünnipäeva- ja jõulukingitusi. Kuidagi oli kohe algusest peale mindud seda teed, et laste arvu peres on vanematel otsustada, aga mitte lastelt luba küsida. Kuna jõuame oma pere korralikkult ülal pidada, lastel on kõikide asjadega (riideid, arvutit, oma tuba, trennid, jms) mitte viletsam olukord kui teistel, kellel peres 1-2 last, seega on meil õigus soovi korral ka veel lapsi saada, kas sünnitada või lapsendada, meie iseasi.
Kui teil üldse veel lapsesoovi on, tuleb see loomulikult ära täita, muidu pärast ju hilja. Paljudel lastevahe on 10-15 a., suured lapsed vahest tunnevad ka rõõmu, kui väikest venda/õde saavad, ja mis on hea - nad ei ole armukadedad nagu 3-5-aastase vahega lapsed.