jah, ja kui karjäärigi pole...

austan konkreetseid naisi, tõesti austan. Ja selliseid austavad ka mehed. Ma soovin, et ma oleksin vähem paindlik, aga armastus lööb ju otse südamesse nagu tapariist - ja siis hakkab see sind enda järele vedama ning kaine mõistus jääb tükk aega vägikaigast vedama... Huhh. Just sihuke suhe seljataga ja ma ikka ei tea, milline on selle finaal, kas tuleb lõppude lõpuks abielu või ongi asjal lõpp. Neetud tunded. Veavad enese järel. Mitu aastat enesepiinamist mõlemal.

Jätsin mehe maha. Siis tuli kohe ka nuttev ja nõretav abieluettepanek. Lükkasin selle tagasi, sest abielu oleks meie suhtes tähendanud seda, et ma oleks seda aastaid logelenud vägivaldset alkohoolikut ka amelikult ülal pidama hakanud. Mu sõbranna aga arvas, et loll olin, et juhust ei kasutanud - oleks ma ka ometi elus kord tanu alla saanud!

Ei saa tõesti aru, mispidi selliste naiste mõte liigub.

Ja sa pead seda "sõbranna"-tegelast normaalseks naiseks või??? Ta on valmis mehega terve elu koos veetma, armastama ja austama ja samas ei ole talle mingi probleem päeva pealt kogu asi pikalt saata???
See ei ole armastus!!! See on lihtsalt isekas soov üks korralik pidu maha pidada, kus tema on printsess aga selline abielu on juba eos hukule määratud!
Kui oma elukaaslast armastatakse, siis ollakse valmis kompromissideks...võib olla need mehed, kelle ta päeva pealt pikalt saatis, ei teadnudki, et naine nii paaniliselt abielluda soovib??? Kui naine nii tõeliselt armastas kõiki neid mehi, ehk oleks pidanud ise ettepaneku tegema ja siis oleks juba tõelisem tulemus selgunud: kas need mehed ainult lõbutsesid või oli ka nende soov tõeline ainult et nad ei olnud jõudnud seda veel teostada.

Mina olen praeguseks oma elukaaslasega koos olnud 10 aastat...ma ei arva, et see aastate hulk midagi olulist näitaks, küll aga sellest kümnest olen nüüd pool aastat kihlatud olnud. Mees on rääkinud, et soov minuga abielluda tuli tal pärast paari kuu pikkust suhet aga siis oli ta veel liiga noor (19a) ja sel põhjusel lükkas ta ettepaneku edasi. Siis läka meie elu kiireks ja keeruliseks, vaja oli ennast tõestada ja oma elu alustada...siis ei olnud tilu-liludeks aega. Siis jäin rasedaks ja kui mees vihjas, et paberimajanduse peaks vist ka korda ajama, siis olin kategooriliselt selle vastu, see tundus kuidagi võlts: nagu mees paluks mind naiseks, kuna tal muud valikut ei ole (et kui tegi tite siis peab vastutama ka!)...see tundus kuidagi vale. Nüüd kolm kuud tagasi (3 aastat peale lapse sündi ja viimast taolist vestlust) laskus siis põlvele ja palus naiseks. Ütles, et tegelikult oli sõrmus juba rohkem kui pool aastat olemas aga ta tahtis, et kõik oleks ideaalne, seega ootas õiget hetke ja parimat võimalust!
Aga mõne siinse arvutuse järgi raiskasin 10 aastat oma elust??? Et oleksin pidanud juba peale aastat mehe pikalt saatma...

See on ikka väga elukogenematu ja julm lähenemine millelegi nii lõplikule ja idee poolest kaunile asjale.

-Mina olen praeguseks oma elukaaslasega koos olnud 10 aastat...ma ei arva, et see aastate hulk midagi olulist näitaks, küll aga sellest kümnest olen nüüd pool aastat kihlatud olnud. Nüüd kolm kuud tagasi (3 aastat peale lapse sündi ja viimast taolist vestlust) laskus siis põlvele ja palus naiseks. mõne siinse arvutuse järgi raiskasin 10 aastat oma elust??? Et oleksin pidanud juba peale aastat mehe pikalt saatma...-

Sinul siis vedas. Oled erand. Enamasti kui esimese aasta-paari jooksul mees seda ei tee, siis ei tee kunagi. Imelik mees ikka-10 a oodata, lapski valmis teha ja alles pärast seda...
Mina näiteks raiskasingi 10 aastat kooselus, mees armastust avaldas ja kõik aga abieluettepanekut ei tulnud ega tulnud ja kui lõpuks mu kannatus katkes ja ise abielujutu konkreetseks viisin, öeldi, et ikkagi pole valmis selleks, kuna me ei sobivat, liiga erinevad inimesed.Vot nii. Oleks seda aastaid varem teadnud, oleks suhtest "välja astunud" ja noore naisena leidnud teisigi kandidaate.

No mina vist jäängi oma ettepanekut ootama.
Kaaslane on olemas juba 3 aastat ja alguses ma muidugi mõtlesin, et tema ongi minu tulevane mees ja laste isa ja... aga noh, see mitte-abiellumine on vähemalt minu tunded täiega tapnud, ta on mulle nagu... seksiv korterikaaslane, lihtsalt ei ole see - ma isegi ei taha enam temaga lapsi saada, mõtlen üsna egoistlikult eelkõige endale ja alles siis temale, keeldun soetamast mingitki ühisvara, sugulaste juures käin üksi... Mugavusest elame veel koos ja aeg-ajalt lohutan end mõttega, et armastus ongi ülehinnatud väärtus. Aga ise loodan, et äkki on ikka minu jaoks ka kuskil see õige.
Ja nüüd palun mitte järeldada, et minu elu ainus eesmärk on mehele saada. Ei ole. Lihtsalt minu jaoks armastus ja perekond = abielu.

Ei jõudnudki ära oodata. Oleme üle 20 aasta koos elanud, lapsed suured, teema olen korduvalt üles tõstnud... aga ei midagi, ega ta otseselt vastu ei ole aga initsiatiivi ja raha ka ei ole. Korraldan siis ise asjad ära, ta pidavat kõigega nõus olema. Vot nii.

Naine kasutas ju mehi ära. Või on siin asi jälle selles seksistlikus mõtteviisis, et naine peab olema süütu? Eriti naljakas on lugeda, kui kogu lugu on emotsionaalsest ärakasutamisest, mis on palju rängem, kui vabatahtlik seks, ja siis lõpuks taandub ikka teemale, kas naine on neitsi.
öäks Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Mul on üks sõbranna, kes umbes 23-selt teadis kind
> lalt, et tahab abielu ja hakkas selle poole liikum
> a nii: alati, kui oli mehega pool aastat (päevapea
> lt) suhelnud ja ettepanekut polnud tulnud, siis lõ
> petas järsult suhte. Mõnele mehele mõjus päris rän
> galt see... kuna sõbranna on ilus-tark-osav, siis
> uue kaaslase leidmisega polnud tal kunagi probleem
> e ja tema nn mees nr.5 tegi talle ka ettepaneku ja
> nüüdseks on nad üle 4 aasta abielus olnud.
>
>
> Masendav sõbranna. Sellist nii intensiivselt ärak
> asutatud naist ei taha vist küll ükski mees

Ähvardan meest sellega, et muidu peab ta meestega abielluma, sest riik kavatseb muuta homoabielu kohustuslikuks. Paraku see ei mõjunud ja nüüd ta võitlebki homofoorumi kasutaja GayLord69isafaggot-iga abiellumise eest.

Teemaalgataja, Sul on tuline õigus - sellest, et olla sale, nägus, majanduslikult iseseisev, hea kokk jne ei piisa. Isegi sellest, kui olla ideaalne, lihtsalt ei piisa, aga ei piisa vale inimese jaoks. Ükski mees ei võta endale naist, kui ta ei tunne, et see naine on tema jaoks Õige. Ka mina nuputasin 5 aastat eelmises kooselus, et mis mul viga on, et mind naiseks ei kõlba võtta, kõigeks muuks (isegi lapse emaks sain ja) sobisin aga ideaalselt. Kui mehel lahkuda palusin, tuli ka ettepanek, aga seda ma enam ei vajanud. Mõned aastad hiljem kohtusin uue mehega, kellega oli täielik teineteisemõistmine ja klapp. Kuna olin ise eelnevalt nii haiget saanud, siis olin veendunud, et üksikemana mingi mehega rohkem kokku ei koli. Visiitsuhe oli ainumõeldav variant. Minu ja lapse hingeelu oli mulle kallim, kui ükskõik, missugune garanatiita potentsiaalne tore suhe. Kui ma aga kohtusin selle mehega, kellega meil oli koheselt võrratu sobimine, tegi ta minu üllatuseks juba 3 kuud pärast kohtumist minule abieluettepaneku. Ma ei kartnud, et võin äkki teha vea ja enda ning lapse elu liiga suurt riski võttes ära rikkuda, sest kõik oli nii õige. See tunne, kui oled kohtunud õige inimesega, ei ole mitte millegagi võrreldav, ega segi aetav. Selles pole kahtlusi - temas, ega teis kahes ei ole selles osas ühtegi kahtlusevarjugi. Ma ütlesin kohe jah ning 6 kuu pärast toimusidki pulmad. Praeguseks oleme 17 aastat olnud õnnelikus abielus ja meil on lisaks mu esimesest kooselust lapsele ka ühised lapsed. Õiget meest pole vaja meelitada, keelitada, võrgutada, ega nõiduda. Õige tunneb ära Sinu ja tahab Sind ise endale naiseks, ta on kindel, et ainult Sina oled tema jaoks parim maailmas, ta ei vaja enam proovimist, otsimist, backup varianti.

väga veider küsimus - pärast aastast tutvumist pani põlve maha ja ulatas sõrmuse.

seksiv korterikaaslane... apua!

a+b=c. Lihtne!

ei ootagi mingit ettepanekut. Kui tuleb siis tuleb. Koos oleme 2,5 a. Mulle suured või väiksed pulmad ei istu eriti.

Olen vestelnud mitme inimestega, kes on abiellunud vähem kui aasta peale tutvumist. Nende sõnul on see äratundmine olnud väga selge ja tulnud üsna kiiresti. Tihti on nad olnud tutvumise ajal isegi kellegagi juba suhtes, kuid tõelise armastusega kohtumise puhul on selline "käib kah" elukaaslane ilma pikemata maha jäetud. Ma räägin inimestest, kes on siis abielus olnud üle 20 aasta. Alati kui ma selliseid ilusaid lugusid kuulan, tahaks ise nutta. Mina olen ju see "käib kah" elukaaslane, kuigi kahjuks või õnneks pole mu poiss-sõber veel seda õiget leidnud, nüüd peale 15 aastat kooselu paistab et ta ei otsigi. Miks peakski - ma olen ju ilus-tubli-tark-hea, kus ta ikka parema leiab.
Tean vaid, et selline kooselu, ükskõik kui harmooniline ja pealtnäha õnnelik see ka paistab, on pakkunud mulle vaid murdosa sellest, mis nendel õnnelikel pühendunutel.

Kui mees on naisest kehvem partii, siis ta jumaldab maad, kus naine kõnnib, ja sellistelt kehvikutelt on väga kerge abieluettepanekuid, kihlasõrmuseid, kalleid ehteid jms ülekuldamist saada. Nad teavad, et paremat naist nende kaliibriga mehe silme ette enam ei satuks. Paljud naised on perele orienteeritud ja muidu suht silme ees elus liikujad, ja siis tekivadki sellised paarid, kus a la kiilakas onkel abiellub täitsa kena pruudiga. Naine on täiega armunud sellesse, et temasse ollakse armunud (kogu suurejooneline tähelepanu ja kuulekus- mõnele kohe meeldib, mõnele jällegi hakkab väga vastu). Mees armastab silmadega ja oma üüratu ebakindluse tõttu hakkab edasises elus mässama seksiprobleemidega jms täiesti keskmise suhte muredega.

Igasuguseid imelikke kindlasti on, kuid selline ebavõrdne liit, mida sa kirjeldasid, ei jää kindlasti püsima ja pole ka tõelise (vastastikuse) armastuse heaks näiteks.

Aga enam kui pooled abielud leiavadki õnnetu lõpu, seega jah see pole ideaalse armastuse näiteks, aga päris hea näide tavalise, keskmise abielu ja selles leiduvate motiivide kohta ikkagi.

Tahtsingi tegelikult ainult seda öelda, et vastuseks teemas püstitatud küsimusele: mis valemiga mehi abielluma saadakse - väga lihtne on seda saada enda tasemest allpool oleva mehega. võibolla soovib teemaalgataja oma küsimuse ümber sõnastada umbes selliseks, et kuidas saada endaga abielluma üks ilmatuma äge mees, kellesarnast teist kohatud pole vms. vat see osutuks juba pähkliks. aga kui teemaks lihtsalt abielu saavutamine, siis on lahendus kerge - latist allpool olevate meeste märkamine ja nendega leppimine.

kui mees on piisavalt rumal ja teed talle selgeks et ilma abieluta ei ole võimalik "soodsat" kodulaenu ja EL toetust saada.
pärast on Sul juba käpp ukse vahel ja vaeseke ei tee enam midagi.
minu oma rassib juba pikemat aega et vabaks saada aga suht tulemuseta:))))

niisama lihtsalt. mees on küll välismaalane ja eks tal oli natuke hirm ka et äkki muidu saadetakse mind eestisse tagasi ehkki selleks mingit põhjust küll pole:D ja ruttu tuli see otsus ka, tegelikult rääkis ta pulmadest juba päris alguses ja ma ise ka olin hea meelega nõus. otsest ettepanekut nagu pole olnudki, lihtsalt kujunes nii:)

eks võib ju muidugi proovida mehele vihjata aga kui ta ei taha siis ei taha. ma millalgi siin lugesin artiklit kus mees oli naisega pea 10 aastat koos ja ei saanud kuidagi abiellutud ja uue naisega väga ruttu abiellusid... kui mees ei taha siis muidugi uurida põhjuseid ka et kas pole raha või on mingi põhjus miks pelgab abielu või kas tõesti ei armasta.

Naised peaksid ennast väärtustama ja kui mees tõsiselt armastab, siis ka teeb abielu ettepaneku. Kui on niisama tonksutaja ja elab ainult mugavusest naisega koos ja hoiab n.ö. ukse lahti parema partii jaoks, siis mingu kus krt. Ja naised ei tohiks enne üldse lapsi sünnitada, kui ei ole abiellutud, neid vallaslapsi ja ilma isata kasvavaid on juba küllalt palju. Ja tõesti, kui on näha, et mehest ei tule pereisa, siis "head päeva" ja pole mõtet aega raisata.

masendav on minu meelest hoopis see, kuidas inimesed peale poolt aastat või 1 kooselatud aastat kohe abielluma hakkavad...sellepärast neid lahutusi nii tohutult palju ongi... te ju ei tunne üksteist üldse.. pool aasat või aasta, te ei tea ju teisest poolest selle ajaga mitte kui midagi... võite vastupidist väita, keegi ei keela, aga elu ise näitab ju midagi muud..

Ma arvan, et see lahtine uks, kust veits tuult puhub, hoiabki paremini paari koos. Kooseelu tundub siis vähem ahistav. Paber ei liimi meest sinu külge kinni ning ega anna tagatist pikaks kooseluks. Laps saab täpselt samuti mõlemad vanemad tunnistusele kui need abielus pole ja kohustused on täpselt samad mis abielus vanemate puhul.

Isatunnete ega kohustuste tekkmisel pole eelduseks abielu. Tänapäeval on väga üksikul lapsel isa koht sünnitunnistusel tühi. Jääda lapsetuks puht seepärast, et ei suuda meest abiellu sundida??? Mina eelistaks ikka last sõrmusele.

Äkki pole ikka vaja abielluda http://www.buzzfeed.com/daves4/19-reasons-why-getting-married-isnt-worth-it-at-all

Meie abielu tuligi just seetõttu hilja, et igasugune tilu-lilu polnud nii oluline, kui muu eluks vajalik. Hakkasime noorelt koos elama (mina 18, mees 20), mina õppisin, tema töötas. Oli vaja soetada oma elamine, siis sündis veel laps, jälle väljaminekud... jne...
Esimene elukoht ei olnud nii sobiv, sai maha müüdud, uus ja parem ostetud, siis oli valida, kas pulmad või korralik remont. Mina olen ses mõttes alati olnud praktilise mõtteviisiga. Mind ei huvita pulmamelu, eriti kui see maksab mõtetult palju. Ning tol ajal tahtis mees suuri pulmi, mina aga lihtsalt regamist. Nii oligi, et sai rõhku pandud eluks vajalikele asjadele ning kui see kõik olemas oli, tulid ka pulmad. Selleks ajaks oli mees ka aru saanud, et suured pulmad on mõtetu papi raiskamine ja lihtsalt regasime ära.
Mis ettepanekutesse puutub, siis sel teemal sai üsna algul ära räägitud. Mõlemi jaoks oli oluline kodu ja pere ning teadsime, et pulmad teeme ükskord nii kui nii. Kunas, vot seda pidi aeg näitama.
Me elasime koos 8 aastat ennem kui abiellusime. Nüüdseks koos oldud 12 aastat ;)