Kunagi oli üks usin pruut, keda jään alatiseks meenutama hea sõnaga, tema kahe kuldaväärt omaduse pärast (kokku oli tal 3 head omadust aga ühte neist ma väga usinalt ei pruukind, see jäi rohkem mu hea sõbra eksperimentaalseksi valdkonda):
Nimelt, minu meeleheaks oli preilil äärmiselt sügav kurk, no tõesti nagu põhjatu kaev lausa, ning lisaks eelmainitule ka tohutu kirg ja seesmine põlemine anaali osas. Sügava kurguga sain tuttavaks kohe esimese vahekorra ajal, kus mu till suure lurina ja matsutamise saatel omale täies pikkuses alla kugistati, aga perseaugu võlusid oli mul au preilile tutvustada ja üllatuslikult läks ta kohe esimesel korral nii põlema, et pärast suurt enam sinna suurde auku ei lastki omale summida.
Persse on elu jooksul ikka teistele preilidele ka usinasti raiutud aga just selle pruudi "kingituseks" on ka elu jubedaim anaalikogemus... Jumal teab mis heinu ja rokka ta omale oli suust sisse ajanud, igal juhul, kui lõtvuva "boa" persest tõmbasin olid seal peal mingid heledad seemned mitmes reas nagu maasikmarjal... Sees hakkas keerama, jooksin vannituppa türa küürima - pärast oli jupp aega veel kõva tõrge anaali osas. Eks sealt algaski ilmselt me keppimisele põhineva romansi allakäik... õnneks korjas mingi joobar ta peagi üles ja varsti olid neil vahvad pojad ja rutiinne pereelu..