Pulmad
Arutlus abielu teemal
 
Nojaa 18. juuli 2014, kl 14.46
Eks tuleb vaadata, kuidas seda "kunagi ikka" öeldakse - kas selleks, et kiirelt ebameeldivast vestlusest vabaneda või on mees niisama seda tüüpi inimene, kes sõna ei pea, või oli ta hoopis nii armunud, et lubas mida iganes. Võibolla ei olnud mõistlik mees? :)Samuti võib olla see olukord, et nende aastate jooksul, mil ta sind põhjalikumalt tundma õppis, leidiski ta, et sa pole päris ikka see, mida ta naises otsib, samas ilma põhjuseta lahku ka minema ju enam ei hakka. (mugavus, kokk-koristaja, otseselt nuriseda ka pole eksju). Siin võib päris palju faktoreid olla. Eks see ole iga naise tunnetada ja ära tunda, mis sorti mees tal on. Sinu postitus näitab selgelt, et mehed on erinevad ning suhted ja suhteolukorrad on erinevad ning inimestele, kes siin küsivad, millal on õige aeg, ei saa üheselt vastata, et 1 aasta, 3 aastat või 5 aastat peaks see piir olema ja peale seda võiks end maha kanda. Sinule ja su perele soovin edu ja kordaminekuid, näha on, et asjalik naine teab, mida ta tahab ja saab ka selle lõpuks ;).
 
Ootaja 18. juuli 2014, kl 16.40
Ka mu mees ise on abielust rääkinud, et millist pulma ta tahaks ja nii. Aga ta tahab, et kõik oleks ideaalne. Ja siis rõhutabki, et tuleb veel oodata, kuni on suurem summa kogutud, et säästupulmi küll ei taha. Et kui teha, siis ikka nii, et ei peaks väga millegi arvelt kokku hoidma. Samas meil pole teab mis palju sõpru ja sugulasi, keda pulma üldse kutsuda. Ei tahaks ju kõiki säästusid ka pulmapeo jaoks kulutada, korjame praegu raha ka ühise korteri sissemaksuks. Kuid selles osas oleme kokku leppinud küll, et enne abielu ühist kodu ei soeta ja lapsi ka enne abielu ei hakka üldse planeerima.
 
Ootajale 21. juuli 2014, kl 22.17
Selgita oma maksimalistile et sa ei taha Eesti Vabariigi uhkemaid pulmasid. Ja tõepoolest, milleks nii uhkeid üldse vaja kui sugulasi ja sõpru vähe? Sorry aga ei tundu mõistlik mees olevat. Mehel suur ego, ajab mingit oma asja, sind ei kuula. Mis usaldav suhe see on selline kus mehe ego kaalub "meie" üle? Oled üldse mõelnud milline su tulevane elu maksimalistiga hakkab olema? Teod jäävad tegemata kuna alati on midagi liiga vähe/palju/halvasti jne. No ei imponeeri selline mees.
 
:) 23. juuli 2014, kl 14.18
Olime mehega tuttavad pool aastat, kui kokku kolisime. Pärast paari kuud kooselu jalutasime ühel lõunasel ajal kooli poole. Tuli meie elukene jutuks, see, et varsti saame diplomid, mis me siis edasi teeme? Mees ütles, et siis saame lapsed. Mina, et no ehk siis enne abielluks või? Tema küsis, kas mul pass on kaasas. Mina sobrasin kotis, oligi. Loengusse jäime hiljaks, käisime õnnepalees avaldust kirjutamas:) Ei saanudki aru, kes keda kosis, jah-sõna ei öelnud kumbki.
Abiellusime nii, et ainult vanemad teadsid. Igavesti vahva oli, ainult meie kahe pidu, salajane.
Nüüd plaanime lõpuks suure peo teha, 25 aastat saab peagi täis. Õnnelikud siiani.
 
Mh 03. detsember 2014, kl 09.10
Rääkigu mis need ootajad tahavad, aga fakt on see, et kui mees aasta või paari jooksul naist naiseks ei palu, siis edaspidine ettepanek jääb minu silmis alati kuidagi valeks. Selline tunne, et mees justkui ootas kõik need aastad tegelikult, et ehk tuleb keegi parem ja siis lõpuks sai aru, et näe, ei tulnudki. Mina olen sellessuhtes oma suhetes nõudlik olnud ja kohe suhte alguses nii mokaotsast ühe korra maininud, et kui ettepanekut aasta jooksul ei tule, siis on lahkuminek. Aasta on piisavalt pikk aeg, et inimene saaks aru, kas ta tahab teisega koos olla ja temale pühenduda või mitte. Viiest suhtest neljas tuli ettepanek aasta jooksul. Kolm lükkasin tagasi, kuna mõistsin, et minu jaoks need mehed õiged ei ole. Viimane tuli kolm kuud pärast tutvumist ja selle võtsin vastu. Kusjuures selles viimases suhtes ma isegiei olnud maininud seda, et ootan mingit ettepanekut aasta jooksul. Abiellusime ca aasta pärast kihlumist, sest mõlemad tundsime, et see on õige. Nüüd juba aastaid väga õnnelikult koos.

Seega naised, ärge laske meestel sellised ludrid olla. Mees, kes sind päriselt tahab, teeb ka ettepaneku, eriti kui naine on sellekohaseid vihjed visanud. Minu praegune mees nt elas eelmise elukaaslasega koos 5 aastat ja kunagi ei teinud ettepanekut, sest sisimas tundis, et asi pole õige. Sama oli minu vennaga, kes elas koos naisega 8 aastat. Leidis uue kallima ja ettepanek tuli 9 kuu möödudes. Minu eelmine boss, väitis, et tema ei abiellu kunagi ja elas oma lapse emaga koos lihtsalt kuus aastat, tegi uues suhtes ettepaneku aasta möödudes. Kooliaegne meessoost pinginaaber on nii hädas, et tema elukaaslane ei taha abielluda - mees teeks selle kasvõi hommepäev ära.

Mees, kes armastab naist ja on veendunud, et naine on see õige, teeb ettepaneku reeglina väga kiiresti! Mees ei karda tunnistada seda nii endale kui avalikkusele, et vot just selle naisega ta tahabki elulõpuni koos olla ja vot just selle naise nimel on ta kõigeks võimeline!

Kahju nendest naistest, kes elavad meestega, kes neid tegelikult selleks kõige paremaks, kosimisvääriliseks, ei pea.
 
to Mh 06. detsember 2014, kl 08.49
Oh sa naiivitar mõtled, et paberi meest kuidagi muudab. Ma võin sulle tuua näiteid nagu varrukast elust enesest abielumeestest, kes oma naist petavad või igal võimalusel teistele naistele silma teevad.

Abielu paneb mehe pigem end ahistatult tundma ja pole vaja teda sundida ega abielu välja pressida. Tulemuseks on kättemaks petmise näol.

Pigem elaks niisama pikki aastaid kooselu kui oleks petetud abielunaine.
 
ooooooooooooooo 06. detsember 2014, kl 08.59
Olime ka aastaid rohkem kui mitu niisama suhtes. Distantsi tõttu ei saanud tihti kohtuda ja kohtumisi jäi aina harvemaks. Järgmise naisega, kolleegiga, abiellus see mees kohe esimese tutvuse aasta jooksul. Ja teisel abieluaastal juba pettis, naine ei tea midagi. Nii et ha-ha trampige jahh jalgu ja käige oma abieluga pinda. See ei tee teie meest kuidagi truumaks ega suurenda mingit vastutustunnet.
 
Mh 06. detsember 2014, kl 23.07
Mina pole kordagi arvanud, et paber meest kuidagi muudab. Kust Sa selle välja lugesid minu jutust? Lits mees on lits niikuinii ja sinna ei aita ussi- ega püssirohi. Selliste meestega mina ei viitsiks üldse tegemist teha.

Hinga sügavalt sisse ja loe mu jutt uuesti läbi, ehk tabad ka mõtte ära. Lihtne on alati hukka mõista teise inimese juttu, aga proovi mõista.
 
neiu 18. aprill 2015, kl 14.27
Tänan kõiki tagasiside eest! Väga huvitav on nüüd tagantjärele neid arvamusi lugeda, kui olen nüüd ise kihlatud ja suvel pulmad. Saan siis vastata omast kogemusest enda tõstatud teemale:

Mina sain sõrmuse napilt enne 2. koos elatud aastat. Minagi olen selle poolt, et mida on oodata mitmeid aastaid. Aga samas tean paare, kes on otsustanud abielluda ka peale 10. aastat kooselu! Kuidas kellelegi. Paber ega abielu üksi ei tee kedagi veel õnnelikuks, 2 inimest peavad seda ise tegema.
 
K 21. aprill 2015, kl 10.45
Normaalne aeg enne abiellumist 1,5-3 a kooselu. Sinna sisse siis kihluseaeg.
Sest selle ajaga peaks armumise roosad prillid olema läinud ja aru saada, mis inimesega tegu on.
Miks paljud lükkavad abiellumist edasi ja miks ka ise lükkasin?:
1) Tahaks partnerit piisavalt tundma õppida, et ei tuleks hiljem ebameeldivaid üllatusi
2) Pulmad nõuavad palju raha: 7000-10 000 eur on enamvähem miinimum (pulma mõisas, sugulasi ja sõpru kutsuda u. 60 tk, õhtujuhti, elavat muusikat, fotograafi, floristi, ilusat valget kleiti jms). Kui paljudel noortel see 10 K ikka niisama vedeleb?
 
arvamus 21. aprill 2015, kl 11.32
Oma tutvuskonna pealt vaadates kinnitan öeldut: kui mees armastab naist ja on veendunud, et naine on see õige, teeb ettepaneku reeglina väga kiiresti!
Aga need paarid, kes juba 5, 7, 10 a koos ja ettepanekut pole mees teinud: mees on teiega lihtsalt mugavusest koos-seksi saab, toit ka laual, keegi koristab kodus aga sisimas pole ta kohanud veel seda "päris õiget".
 
Ka ootaja 21. aprill 2015, kl 19.13
Olen oma elukaaslasega koos olnud 4,5 aastat (lapsi pole). Aasta tagasi võtsin abieluteema tõsisemalt üles. Ütlesin, et minule on abielu oluline ja kui ta mind tulevikus enda kõrval näha tahab, siis sooviksin, et teeksime asja ametlikuks. Muidu tasakaalukas mees ärritus selle peale, öeldes, et küll see tuleb, miks ma nii kärsitu olen.Jutt lõppes tookord sellega, et kui ma sellest enam ei räägi, siis ta ka palub mu kätt. Et tahab seda ikkagi üllatusena teha. Nüüd on umbes aasta möödas sellest vestlusest, kuid ettepanekut siiani ei ole. Muidu on meil kõik hästi, aga minul kriibib hinge teadmatus, kas ta siis ootab kedagi paremat või mis see on. Ise enam ei teagi mida teha.
 
Mh 22. aprill 2015, kl 16.18
Kas see on normaalne, et mees, kes peaks Sind armastama ja austama, paneb Sind niimoodi selle ettepanekuga proovile ja kiusab? Minujaoks oleks selline käitumine solvav. Mees lihtsalt tarbib Sind ja seejuures veel seab mingeid tingimusi. Kui Sinu mees jumaldaks ja armastaks Sind ning tal endal oleks abiellumisest ükskõik, siis ta teeks seda kasvõi juba sellepärast, et Sind õnnelikuks teha. Saada see mees kukele kui vähegi iseseisev naine oled!
 
Perega Maalt 25. aprill 2015, kl 23.32
Meie valisime siiski seekord terve perega Savisaare!
 
Smiley 21. august 2015, kl 23.05
Olen alati olnud abiellumise poolt ja sellest peaks pika essee kirjutama, miks see minu meelest parem varian on kui lihtsalt kooselu.
Ise aga arvasin sedamoodi, et peaks ikka enne natuke kokku elama ja siis abielluma.
Nüüd on aga minu teele tulnud mees, kes üsna alguses vihjas, et ma saan tema naiseks. Võtsin seda lihtsalt moosimisena. Hiljem armusin ära. Tema põhimõtteks on, et ei mingit kooselu enne abielu. Ei taha mänge. Minu jaoks oli see mõte üllatav ja võõras.
Nüüd on möödas pool aastat ja ta annab üsna selgelt märku, et seob oma tulevikuplaanid minuga, jälgib minu reaktsiooni. Huvitav, et tänapäeval nii kindlameelseid mehi leidub.
Nagu mu ema ütleb, et ega see suur testimine ega 10 aastat kooselu ei tähenda seda, et kokku jääte. Sisetunne ütleb...

Muuseas, statistika näitab, et kui ühe või mõlema vanemad on lahutatud, siis suureneb ka järgmisel põlvkonnal lahutuse risk.

Ja mis see facebook üldse asjasse puutub???
 
jama 26. august 2015, kl 13.28
mul sama lugu, mis eelmisel "viimasele". Algul võttis ise eks teema üles et ma mõtlen abiellumisele ja kunagi võtaks su ära jne, siis aastate jooksul hakkas tahtma lapsi aga abielu koha pealt leidis igast vabandusi et ega tänapäeval keegi ei..paber jne..mille jaoks..tema ei tahagi kunagi abielluda jne (mina aga ei taha lapsi enne abielu). Sain aru et ega õige asi ei ole. Läksin lahku, leidsin uue mehe, kellega samad väärtused ja ootused. Tegi ettepaneku 1,5 a peale koosolemist. Kõik super, jumal tänatud et loll ei olnud ja eksi tahtmist mööda ei teinud..oleksin väga õnnetu olnud selles suhtes.
 
Siku 27. august 2015, kl 23.39
Kus sa tead, et õnnetu oleksid olnud?
 
Värske abielunaine 31. august 2015, kl 23.03
1)Enne abiellumist peaks ikka piisavalt teineteist tundma ôppima 2-3 a vähemalt koos elama, laskma "armumise roosadel prillidel" eest kaduda. Ja argipäeva ka ära nägema, koos pikemal reisil ära käima jms-kui siis ka sobitakse, ei tule hiljem eriti üllatusi.
2) pulmadeks kogutakse raha-pulmad on väga suur väljaminek, kui tahta ilusat pulmapidu 50+ külalisega ning ilusas kohas! Enamus ei taha mingit säästupulma ega niisama registreerimist. 10-15 000 ei vedele paljudel noortel niisama
3) abielluda enne 30-t on liiga suur risk, sest väljakujunemata isiksused ja hiljem "ennast leides" kasvatakse lahku. 18-30 soovitaks lihtsalt ôppida, hea haridus saada, tasuv töökoht leida, maailma näha ja end mitte veel perekohustustega siduda. Pereloomise aeg arenenud lääneriikides on 30-40, nooremaid vaadatakse kui lollakaid.
4) loogiline on enne abiellumist ikkagi kōige tähtsam asi e.OMA KODU soetada (kui valida rahapaigutus kinnisvarasse vôi 1 pulmapeo pidamine, siis kōigepealt korter/maja ja kui raha üle, siis pulmad.
 
Smiley 02. september 2015, kl 22.42
Sry, saan aru, et eelmine postitaja kirjutab omast kogemusest, aga selle põhjal ei tohiks punkt-punktihaaval reegleid ette kirjutada
Kõige rohkem jäi silma see, et enne 25 aastat ei tasu abielule mõeldagi. Minu meelest on 25 aastat piisav aeg isiksuse väljakujunemiseks ja kui siis ka ei ole veel seda toimunud, siis vaevalt, et järgnevad 5 aastat midagi oluliselt muudab. Paljud leiavad endale kaaslase ülikoolist-töölt ja selleks ajaks on juba piisavalt teineteist tuntud ka.
Nüüd see koos elamise mõte. Tegelikult statistika näitab, et need kooselavad paarid lähevad lahku vaat et suurema tõenäosusega kui nn "äkk-abiellujad". Muidugi siin võib olla see nõks, et traditsioonilisema vaatega inimesed abielluvadki varakult ja hoiavad pereelu rohkem. Kui tegu ei ole just Dexteri või salaalkohoolikuga, siis on poolest aastat üksteise õppimisest enam kui küll.


Pulmapeo kohalt nii palju, et see on igaühe isiklik soov ja veendumus Mulle tunduks jälle 50+ külalisi täiesti mõttetu ja ebameeldiv, sooviks intiimsemat pulma. Ilus koht iseenesest ei pruugi palju maksta ning kui mõttetud vahekulud (korraldada ise pulmad, õhtujuhiks naljahambast hea tuttav jne) ära jätta, siis ei ta nii kalliks nüüd ei osutu.

Oma kodu koha pealt aga 100% nõus.
 
khm 26. november 2015, kl 22.39
Olen ka Smiley viimase kommentaariga nõus. See üleelmine räägib vist jah enda kogemusest (30 sellepärast kuna teda lihtsalt ei võetud varem ära jne).

Minu jaoks on täiesti mõeldamatu ja ebaromantiline näiteks pulmad 50+ külalisega kuskil "peenes" mõisas, kus kogu trall käib külaliste ümber: sööda, jooda ja lõbusta neid. Ei aitäh. Meie registreerisime end pidulikult pere ringis ära ning sõitsime kohe peale seda soojale maale mesinädalatele. Minu meelest on need tüüpilised mõisapulmad nii igavad, seda enam, et peaagu kõik teevad ühtemoodi.
 
NNeka 17. detsember 2015, kl 23.27
Kuskil sopakirjanduses oli ära toodud, et parim aeg abiellumiseks on 6kuud - 1 aasta suhte algusest. Vist on siis ettepaneku tegemise aeg, sest pulmade ettevalmistamiseks kulub ka oma aeg.

Arvan, et kui naine on avaldanud mingilgi määral soovi abielluda, siis 3 aastat oleks maksimaalne aeg, mil veel pulmaettepanekut oodata. Kui seda ei tule, on midagi mäda ja aeg edasi liikuda.

Roosad prillid või mitte, inimesed on alati muutumises ja sa ei õpi 2 aastaga eriti palju midagi tundma, sest järgmise 2 aastaga võib ta juba muutuda. Abielludes ju tõotadki, et olete heas ja halvas koos ning siis muutute ka vastavalt koos....
Teoorias olen ma tugev :)
 
teele 25. detsember 2015, kl 05.39
ma ei saa aru, kuidas või miks on naised, kes kindlalt abielluda tahavad, nõus niisama koos elama. kui peate tingimata enne pulmi koos elama, siis selleks sobib kihluseaasta küll. need, kes on kooselugagi rahul, tehku, kuidas õige tundub, aga kui ikka on põhimõte, et peab abielluma, no miks te siis olete koos inimestega, kes samamoodi ei mõtle? minu jaoks n abielu ainuke mõeldav kooseluvorm (minu enda koha pealt siis, ma teisi ei arvusta ja pean neid ka siis paariks, kui nad isegi koos ei ela) ja nii ei ole ma iial koos elanud meestega, kellega ma abielus pole olnud. mul on kahju naistest, kes peavad ootama ja vihjama. minge lihtsalt laiali. kui mees armastab, küll ta siis tagasi tuleb kutsuma, aga juba koos abieluettepanekuga (ärge niisama ähvardage, lihtalt mingegi). ja kui ei tule, ju siis ikka ootab-otsib "paremat".
 
Marjaana 28. detsember 2015, kl 09.24
10 ja pool aastat koos elanud. Mingil juhul ei taha abielluda. Kellele seda vaja on? Sugulastele näidata? Kammoon. Kui endal hea siis ela koos ja mida sa maksad riigile seda raha. Näitab, kui saamatu ja abitu sa oled, et vajad mingit paberit, et oma suhet ja vara hoida.
 
... 06. jaanuar 2016, kl 22.53
Ela siis veel teine kümme aastat, keda kotib?!
 
to teele 13. veebruar 2016, kl 11.07
Ja mida see abielupapper lausasahtlis sinu kooselusuhtes muudab või teiseks teeb??? See mõjub meestele pigem ahistavalt ja paneb neelud teiste naistel järele käima - keelatud vili on magus. Küll ja küll näinud, kuidas eelkõige abielumehed kabistavad teisi naisi, aga mitte niisama kooselu mehed.
 
truuda 13. veebruar 2016, kl 11.15
Iga kolmas abielu lahutatakse. Ei anna see sõrmus mingit tugevust suhtele. Ja mida rutem see sõrmus sõrme pandi, seda suurema tõenäosusega lahutatakse. Abielus olnud paarid lähevad palju suurema tüli ja madinaga laiali, sest vara tuleb ära jagada. Abielus muututakse lodevateks nääklejateks ja romantika kaob ruttu. Midagi pole nagu enam oodata ega mingit järgmist tasandit, kuhu jõuda.
 
huvitav 14. veebruar 2016, kl 23.40
Lihtsalt koos elades vara ei tulegi jagada?
 
Kollanokk 15. veebruar 2016, kl 18.49
Ja koos elades ilma abieluta on vara jagamine sobralik ja lihtne ettevotmine? Abielu puhul on vahemalt reeglid paigas ja keegi ei yrita kellegile "ara teha" ja koik jagatakse ausalt ja vordselt.

Ma ootasin 5 aastat abieluettepanekut, kuni moistsin, et ise olin loll, elasin mehega juba aastaid koos, miks ta peaks lehma ostma, kui piima niisama saab. Kui ta lopuks maha jatsin, siis tuli miski poolkova abieluettepanek. Saatsin ta metsa ja varsti kohtusin uue mehega, kellega enne abieluettepanekut kokku ei kolinud ta vihjetest ja hiljem otsestest pakkumistest hoolimata. Aasta parast tuli see ettepanek. Nyyd onnelikult 10 aastat abielus ja on kyll teistsugune tunne, kui lihtsalt koos elades. Palju suurem pyhendumine ja koigi ees selgelt oelda, et see on minu yks ja ainus, kellega soovin alati koos olla.
Lisa postitus
Autor:
Sinu e-posti aadress:

Selleks, et lisada oma postitusele pilt, video või pildialbum, kopeeri postituse väljale pildi, video või albumi aadress.

Näiteks:
  • http://pilt.delfi.ee/picture/2715753/
  • http://video.delfi.ee/video/vRze7Wd9/ või http://www.youtube.com/watch?v=KF0i_TyTtyQ
  • http://pilt.delfi.ee/album/170457/
Pane tähele! Lingid on aktiivsed ehk klikitavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes! Lisada saab vaid Delfi Pildi fotosid või albumeid ning Delfi Video või Youtube'i videoid! Fotod, galeriid või videod on nähtavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes!
Lisa postitusele link, pilt või video!