Olen elanud elukaaslasega koos aasta. Kõik on ideaalne. Ma pole kedagi temasugust veel kohanud. Ta oskab mind naerma ajada, mõista mu huvisid, isegi süüa teha, kui mina ei viitsi ja palju muud. Aga miks ma pole ikkagi päris kindel, et Tema on see õige? Kas on olemas üldse sellist kõikvõimast tunnet nagu filmides? Olen ma lihtsalt pirtsakas, ebakindel, kogenematu või pole mul lihtsalt südames Seda tunnet?
Neiu 20a

Mina olin ka 19 kui oma (nädala lõpus juba!) mehega koos elama hakkasin. Meie suhe läks tormiliselt. 2 kuu pärast elasime koos ja siiani. Aga seda õiget tunnet pole nagu ikka. Koos on kummaline ja ilma üldse ei saa :) (Kas see on armastus?)
Meil selja taga veidi enam kui 4-aastat ja kasvasime kokku. Armastust esimesest pilgust polnud, vaid meeletu külgetõmme ja seks! Lõpetasime esimesel õhtul voodis ja nädala pärast ütles ta mulle, et armastab mind.
Samas nii kindlad me oleme, et abiellume ja ilmselt igavesti. Meie suhe saab vaid puruneda siis, kui üks meist petab. Vast nii ei lähe :)
Edu sulle!

mnjaaa-...mina omast kogemusest ytlen, et peab kyll see eriiline tunne olema..siis on armastus...aga kuna on tänapäeval ka vabaabielud jmuud, miks siis ei või olla abielu meeletust külgetõmbest või teineteise heast mõistmisest, mida nii vähe leiab viimasel ajal...edu teile mõlemale..kahjuks on see suhe minu jaoks läbi, kus oli see eriline tunne...

naine 20 a

Esimese abikaasaga polnud just seda nii-nii õiget tunnet. oli nagu kiindumus ja oli ka nagu armastus, no ei teagi. Tundus ka , et ilma üksteiseta ei saa aga......
Nüüd olen 30 ja aasta pärast 5. aastat abielus olnud ja no on ikka selline kõikvõimas tunne.
Arvan, et kui sellist tunnet ikka pole siis pole see asi ikka päris õige. Ja mulle endiselt või siiski tundub see tõmme ja kõik vastastikune, mitte ainult mina ja mu unelmad:D

Selle Mr Õigega tuleb kaasa eriline teadmise tunne. Ise olen selle leidnud, raske on uskuda, et nii õige inimene maamunal on olemas. Oma eelmisega elasin koos üle kuue aasta, tahtsin kangesti uskuda, et tema on see õige, aga vot seda tunnet ei olnud. Meil oli ka väga ilus-tore olla, aga lõpuks kui hakkasin selle mitte õige tunde peale rohkem mõtlema, see viis me teed lahku. See oli parim asi, sest tänu sellele oli mul võimalus tutvuda Mr Õigega. Ta on minu jaoks täiuslik, tean, et jääme alatiseks kokku, sest tunne on vastastikune ja seda on tunda.

Arvan ka, et see tunne peaks ikka eriline olema.
Ja see ei pea kindlasti olema jalustniitev kirg ja iha mehe vastu.
Minu jaokson see pigem selline hea soe tunne mis paneb mu varbaotsteni surisema. Ja ainult temale mõtlemine toob naeratuse näole.
Ei, see ei ole filmidest nähtud ülevoolav "rebin sul riided seljast" dramaatiline tunne vaid vaikne, kuid tugev ja kogu keha täitev tunne.
Kui ma mõtlen liiga kaua selle peale, et kui ma oleks tol päeval kui ma oma mehega tuttavaks sain paar minutit hiljem või varem seal olnud kus me silmad esimest korda teineteise leidsid, siis poleks ma äkki teda kunagi kohanud ... vot siis hakkab hinges väga valus ja pisarad tuleks silma ka kui nii edasi mõtleks.
Ma ei kujuta enda kõrval ette mitte kedagi peale tema.
Ja armastus tema vastu on aina kasvanud. Koos oleme olnud juba 7 aastat.