Arvan ka, et see tunne peaks ikka eriline olema.
Ja see ei pea kindlasti olema jalustniitev kirg ja iha mehe vastu.
Minu jaokson see pigem selline hea soe tunne mis paneb mu varbaotsteni surisema. Ja ainult temale mõtlemine toob naeratuse näole.
Ei, see ei ole filmidest nähtud ülevoolav "rebin sul riided seljast" dramaatiline tunne vaid vaikne, kuid tugev ja kogu keha täitev tunne.
Kui ma mõtlen liiga kaua selle peale, et kui ma oleks tol päeval kui ma oma mehega tuttavaks sain paar minutit hiljem või varem seal olnud kus me silmad esimest korda teineteise leidsid, siis poleks ma äkki teda kunagi kohanud ... vot siis hakkab hinges väga valus ja pisarad tuleks silma ka kui nii edasi mõtleks.
Ma ei kujuta enda kõrval ette mitte kedagi peale tema.
Ja armastus tema vastu on aina kasvanud. Koos oleme olnud juba 7 aastat.